Praeguseks toimib Eestis seitse kultuuri toetusprogrammi. Kesk-Eesti on senini n-ö valge laik. Mis saab siis meiega siin Kesk-Eestis ehk Rapla-, Järva- ja Jõgevamaal? Kas siin on valge laik? Võib-olla aga hoopis must auk? Kas Kesk-Eestis polegi vaja väärtustada ja taaselustada meie kultuuriruumile omast elulaadi, kombeid ja oskusi? Kas Kesk-Eestis elades pole vaja tunnetada oma juuri ja neid väärtusi, mida siin põlvest põlve on loodud? Kas siin ei olegi keskkond, loodus ja ajalugu kogukonda mõjutanud?
Ülle Jääger Koeru vallavalitsusest tunnistas, et 2012. aasta taotlusvoorud on läbi ja erinevatele kultuuriprogrammidele on eraldatud pea 560 000 eurot. Kesk-Eestisse pole sellest rahast tulnud ühtegi senti.
Targad inimesed on öelnud, et Eesti arengu aluseks on eesti rahvuse ja kultuuri jätkusuutlikkus, eestluse püsimine on Eesti arengueesmärkide reas esikohal.
Paikkondlik pärand ja identiteet on oskusliku kapitaliseerimise korral oluliseks piirkonna arenguressursiks ja sotsiaalse kapitali taastootjaks. Edukad suudavad olla need piirkonnad, kus on paremini oma traditsioonilist pärandit ja identiteeti hoitud ja arengus ära kasutatud.
Kesk-Eesti vajab oma kultuuriprogrammi
Kesk-Eesti vajab oma kultuuriprogrammi. Selle väljatöötamiseks tuleks Ülle Jäägeri hinnangul kokku kutsuda kogukondade, muuseumide, omavalitsuste ja teiste institutsioonide eksperdid ja esindajad. “Siis on ka nende teema, kas olla Kesk-Eesti programmi loomisel visionäär või kopeerija,” nentis ta.
Jõgevamaa rahvakultuurispetsialist Pille Tutt möönis, et tegelikult meie maakond täiesti valge laik ei ole, sest Peipsiveere programmi on kaasatud Jõgevamaalt Mustvee linn ja Kasepää vald.
Kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik Jyväskylä ülikoolist ütles, et kui Kesk-Eesti ise ei otsusta, et siin on vaja oma kultuuriprogrammi, siis keegi teine meie eest seda otsust ei tee. Ta tõi näiteks setud, kes möödunud sajandi üheksakümnendate aastate algul samamoodi mõistsid, et keel ja kultuur kaovad, kui midagi ette ei võeta.
2003. aasta 17. oktoobril UNESCO 32. peakonverentsil võeti vastu vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon. Eesti ühines sellega 2006. aasta jaanuaris.
Hea näide Setumaalt
Et on vaja valmisolekut ja oskust oma elukeskkonna ja kultuuri püsimise eest hea seista, saadi Setumaal tegelikult aru juba eelmise sajandi 90. aastate esimesel poolel. 1997. aastal loodi Setumaa programm, mida hakati tookord rahastama riigieelarvest.
Programm aitas ja aitab jätkuvalt kaasa sellele, et vaimne ja materiaalne kultuuripärand paikkonnas elujõuline ja kõigile kättesaadav on. Edasi tulid järgmised kultuuriprogrammid, mis olid jätkuks lõunaeesti keele- ja kultuuriprogrammidele. Need olid Vana-Võru kultuuriprogramm, Mulgi kultuuriprogramm. Lisaks sündisid veel Kihnu kultuuriruumi programm, saarte pärimuslik kultuurikeskkond ning Virumaa pärimuskultuuriprogramm.
Kõigi seitsme rahvakultuurikeskuse koordineerimise all oleva toetusprogrammi ühine eesmärk on väärtustada ja taaselustada Eesti eripalgelistele kultuuriruumidele omast elulaadi, tavasid ja kombeid, oskusi ning keelelist eripära, aidata kaasa vaimse ning materiaalse kultuuripärandi säilimisele, taastumisele ning arengule ja laiendada kohalikus kultuuris osalejate ringi.
Raplamaal hakatakse jõudma tegudeni
Rapla maavalitsuse kultuuritöö peaspetsialisti Age Tekku kinnitusel on nende maakonnas oma toetusprogrammi teema ammu õhus olnud ja praeguseks on jõutud ka tegudeni.
“Tahaksin, et me läheksime kolme maakonnaga selle teemaga koos edasi. Väga suur töö tuleb ära teha ning sõnastada ja panna kirja need eripärad, mis meie piirkondades kaitset vajaksid. Siis saaksime konkreetsemalt programmide koostamisega alustada. Suur töö seisab alles ees,” rääkis ta.
Konverents otsis kultuuritegijate ja ekspertide abiga vastust küsimusele, kas, kuidas ja miks meil kultuuriking pigistab, ja mida siis teha, kui pigistab. Esinejatelt tuli vaimukaid vastuseid. Ülle Gromov rahvakultuuri keskusest näiteks ei kannagi enda sõnul pigistavaid kingi, sest siis ei saaks üldse kõndida. Ülle Jääger Koeru vallavalitsusest aga soovitas kanda pastlaid, sest nendel jalanõudel on see hea omadus, et nad venivad. Kui sajab vihma, siis saab neid suuremaks ajada. Inge Mihkelsaar Järva maavalitsusest ütles, et peaks jätkuma tarkust valida king, mis on paras. Selles kingas on tema kinnitusel võimalik edasi liikuda palju pikemate ja kiiremate sammudega. Vahepeal võib aga jalga panna hoopis pastlad või võib olla ka paljajalu.
i
HELVE LAASIK
