Pole midagi parata, aga ma olen spordisõber. Rõõmustan, kui nõrkenud Raja paadikaaslaste poolt aujärjele juubeldama talutatakse ja kurvastan, kui härra Nilsson, vabandust, Persson, laseb bosnjakkidel meie värava auklikuks taguda. Võidud latgalite üle on eriti magusad. Peale olümpiat põdesin paar päeva TV3 reklaamimürgitust, siis aga hakkasin endale taas sobivat võistlust otsima. Õnneks algasid EV presidendivalimised. Seadsin end tele, raadio ning ajalehtede vahele sisse ning hakkasin oma lemmikutele pöidlaid ja varbaid hoidma.
Pean tunnistama, et praeguseks olen väga erinevate elamuste osaliseks saanud. Näinud kaunist koreograafiat, kui valimiskaste kinni ja lahti pitseeritakse ning kõverate kaeltega imetletakse. Tõdenud koolihariduse kasulikkust, kui sedeleid mitu korda üle loetakse, hääli liidetakse ja lahutatakse. Ning muidugi kuulnud ka tundide kaupa äratavat või uinutavat ilukõnet.
Aga esmalt muidugi sport. Esitused riigikogus hakkasid mulle meenutama curlingut ehk jääkeeglit. Esimeses parlamendivoorus valisid neli võistkonda endale ilusa läikiva keeglikivi ehk kandidaadi. Need visati erineva hooga libedale rajale, aga sihtringi ei jõudnud ükski. Teises voorus visati uuesti nelja kiviga, ainult üks seinapõrkest mõrane kivi asendati uue ja ilusamaga. Kivid lükati uuesti teele ja võistkonnad sebisid harjadega, et nende jooksu suunata. Kaks viset ei jäänud kolmandata, aga nüüd võtsid varem jääd silunud mängijad kätte karedad harjad, et libisemist takistada. Märklaua servale jõudsid kaks kivi, aga keskele mitte ükski. Sellega oli jääkeegel lõppenud. Voorude vahel kordasid võistkonnad lõbusat laulu sõnadega: “Me lähme jälle valima, miks sina meid ei aita? Me oleme ju parimad, kas seda sa ei taipa?”
Miks olid need valimised nii erinevad eelmistest, kus võitja oli juba ammu ette teada ning teine võistleja toodi platsi vaid ilu pärast. Elementaarne! Maarjamaa marjamaal oli ju ruumi vähemaks jäänud ning lisaks neljale rahuloluparteile platsil kaks uut võistkonda: jaatajad ning eitajad. See omakorda tähendas, et Eesti ellu oli tulnud uusi asju, mis olid väärt jaatamist või eitamist.
Eelvoorud olid läbi ning algamas vahegrupid Valimiskogus. Erakonnad ladusid jõusaalis põhja, valdade spordiklubid instrueerisid uusi mängijaid – valijamehi. Lisaks heale sportlikule vormile pidi neil olemas olema ka maailmavaade ja südametunnistus, mida nad pidid ka selgelt näitama. Aga milline spordiala nüüd valida? Variante oli nii palju, et selle olukorra võis lahendada ainult malemäng. Valimiskogu lauale toodi hoolega nikerdatud malenupud, keda spordisõpradele laialt tutvustati. Kõige uhkem oli President Ärimees rahulolevatele kodanikele. Kõige ilusam oli Paitaja Ema inimlikele inimestele. Varuks jäid veel Kommunalpresident pisut rahulolematutele, Õiglane Killumees jaatajate ning Kõva Kunn eitajate leerist. Iga nupp tegi oma käigu ning žürii asus nende ilu hindama.
Hääled loeti üle. Kes rõõmustas, kes nukrutses, aga üllatunud olid kõik. Finaali pääsesid jaatajad rahulolijate vastu. Salakäigud kirjutati küll üles, aga malemäng paistis olevat asendunud rahulikuma kabega. Kumb nupp läheb tammi, kummast klubist tuleb presidendihärra? Jõks 134 ja leebe naeratus Õiglase Killumehe näol. 136, 137, 138… Pisut higine ja lapiline Kallas. Võitnud oli aga eitajate ning rahulolematute ühendatud väerind ning kaotanud sport, sest osa mängijaid olid kabe asemel nipsumängu harrastades laua puhtaks löönud.
Aga ikkagi istusid minusugused tummakslöödud spordisõbrad vaikselt tribüünidel edasi ning ootasid, millega mäng lõpeb. Samamoodi erakonnad ning meedia orkester. Tikk-takk, tikk-takk, sügis, vahtralehed, udu. Tikk-takk, tikk-takk. Ja siis laskus Maarjamaa staadionile särasilmne ingel. Ehk ütleks veel pidulikumalt: Merest tõusis Kaljulaid. Patused poliitikud parandasid meelt, erandiks eitajad, kes kaunistaks end ainult helmestega. Valijad tegid südames ruumi uuele kiindumusele. Tundub, et panime pjedestaalile selle, kes juba võistluse alguses pingil oma järge ootas, aga treeneritelt mänguminuteid ei saanudki. Õnneks pofiliiga kogemusega. Aga sporti oli palju, mina piletiraha tagasi ei küsi. Ning oma naabrit ma enam ei töga, sest järgmistel valimisvõistlustel võib äkki just temast saada järgmine President.
JAANUS JÄRS
