On tavaks saanud, et parvlaevaühenduse hädadest rääkides vaadatakse endiste majandusministrite Atoneni, Partsi ja Palo suunas. See on ebaõiglane ja vale.
Juba kevadel oli selge, et nii see lõpeb. Vaatamata optimistlikele lubadustele ei jõua ükski uus riigiettevõtte tellitud parvlaev mandri ja Saaremaa ning Hiiumaa vahelist ühendust pidama 1. oktoobriks, mil lõpeb leping eelmise vedaja ehk Saaremaa Laevakompaniiga. Vähe sellest, juba kevadel oli selge ka see, et mõneks kuuks ei ole asenduslaevu võtta mitte kellegi muu kui sellesama põhjalikult ärasolvatud eelmise vedaja käest ning antud solvumine läheb maksma mitmeid miljoneid.
Tõsi, tundub uskumatu, et mitmest miljonist sai sujuvalt ligi kümme miljonit. Eurot. Kroonides oleks see summa üle 150 miljoni krooni.
Aga nagu tabavalt tõdes üks pika staažiga poliitik, poliitilised valikud sellistes asjades on imelihtsad. Mitte mingid miljonid pole võrreldavad olukorraga, kus 1. oktoobri hommikul poleks üksi laev saarte suunas ja sealt mandri poole väljunud. Majandusminister, kelle ametiajal nii juhtub, astuks tagasi ning ilmselt ka selle ministri kolleegid – kogu valitsus – peaksid häbiga lahkuma. Ühesõnaga, kuna see oli hästi teada ka pikaajalise riigiga äri tegemise kogemusega Vjatseslav Leedol ja Olav Miilil, siis õnnestuski esmalt müüa nelja miljoniga teibiga parandatud laev ja kuu aega hiljem riigiettevõttele peale sundida 12-kuuline rendileping laevale, millele leiab kasutust maksimaalselt kuue kuu ulatuses.
Peab selgelt ütlema, et Tallinna Sadama ning selle parvlaevaäri tarvis loodud tütarettevõtte juhtidele pole suures plaanis midagi ette heita. Siis kui nemad tulid, liikus piduriteta rong juba väga suure hooga. Võimalik, et mõni eluaeg Läänemerel laevade prahtimisega tegelenud mees oleks saanud kuskilt mõne laeva pisut odavamalt, kuid see on pigem kena lootus. No ja Valdo Kalm oleks 5,5 miljoni euroni ulatuva lisakulu avalikustamiseks korraldatud pressikonverentsil võinud jätta ütlemata lause: “Heas seltskonnas ei sobi rahast rääkida ja meil on väärtuspõhine organisatsioon.ˮ Ikkagi riigile kuuluv ehk avalik ettevõte, kui juba väärtuste peale jutt läks.
Kellele siis etteheiteid teha, kes vastutab?
On juba tavaks saanud, et kõikides parvlaevaühenduse hädades peaksid nagu vastutama endised majandus- ja kommunikatsiooniministrid Palo, Parts ja Atonen. See on ebaõiglane ja vale, vähemalt suuremas osas. Küsimus ligi 10 miljoni lisakulu tekitajast on aga õige ja tegelikult on vastutajad väga lihtsalt tuvastatavad.
Vaatame kronoloogiat, aga ärme alusta 2006. aastast, mil tänavu septembriga lõppeva lepingu allkirjastas tollane Andrus Ansipi valitsuse majandusminister Edgar Savisaar. Lähme kohe aastasse 2013, kui Juhan Partsi juhitav majandusministeerium oli üle aasta pidanud kõnelusi neid liine teenindavate laevade ostuks. Paraku kokkulepet ei saavutatud. Septembris otsustas (ikka veel Ansipi) valitsus Partsi ettepanekul hankida Tallinna Sadama omandisse uued laevad, et neid konkursi teel leitavale operaatorile rentida.
Tol hetkel oli laevade valimiseks aega kolm aastat.
Kes tahaks tunnistada, et teda lihtsalt lollitati?
Paraku hakkas Neinar Seli juhitud Tallinna Sadama nõukogu venitama ning isegi pärast seda, kui Tallinna Sadama ainuaktsionär andis novembris otsese korralduse, ei juhtunud sisuliselt midagi. Pärast kevadist valitsuse vahetumist juhtusid hoopis vestlused sidrunite teemal. Leedo polnud nõus, kuid ka neile vestlustele ja kompamistele kulus oma aeg ning alles 2014. aasta juuni keskel võttis valitsus uuesti suuna Tallinna Sadama kaudu laevade omandamisele. Eks see on ka põhjus, miks tollane majandusminister Urve Palo praegu leiab, et “praamiliiklus toimib ja läheb ainult paremaks”. Kes tahaks tunnistada, et ta lihtsalt lollitati ära?
Ometi läks veelgi aega. Kõigepealt pikendas Tallinna Sadama nüüd juba Remo Holsmeri poolt juhitud nõukogu lausa viieks aastaks tavalise kolme asemel juhatuse liikmete Ain Kaljuranna ja Allan Kiili volitusi. Alles pärast seda, 15. septembril, teatas riigiettevõte, et peab laevade leidmiseks läbirääkimisi ning ehituslepingud said Poolas ja Türgis sõlmitud 31. oktoobril. Tänaseks teame, et siis oli juba hilja ja lepingud olid tellija poolelt viletsad, kuna tellija esindajal olid muud huvid.
Vastutajad on selged: lisaks Kaljurannale ja Kiilile on need Seli ja Holsmer.
ANVAR SAMOST
