Ta oli lühikeste jalgadega, madal ja väga elurõõmus loom. Ta armastas lund ja oli ise ka lumivalge. Püherdas hangedes mõnikord tundide kaupa. Nii ta kaevaski ennast tagaaias võrgu alt läbi, sattus võõrasse hoovi ja sealt tänavale. Miks oli tal, rumalukesel, vaja astuda ka sõiduteele?
Otsa kihutati loomale otse tema kodumaja akna all. Seda nägi aknast pealt sama maja vanem koer. Tema on nüüd sügavas depressioonis, ei taha enam õue minna. Sõber on kadunud. Niutsus haledalt öö otsa ja hommikul viidi ära.
Veterinaar selgitas röntgenipilti näidates, kui tohutud on vigastused ja et liikuma, veel vähem jooksma ei hakka koerake enam kunagi. Operatsioon oleks olnud kallis, kuid see oleks ette võetud, kui oleks olnud lootust, et loom võib terveks saada. Seda elurõõmsat olevust halvatuna virelema jätta tundus julmuse tipp ja nii jäi üle vaid eutanaasia.
Miks pidi mölakas kihutama?
Räägin meelega koerast, kasutades väljendeid, nagu räägiksin inimesest. Lein on lein. 8-aastasele poisile, kelle koer see oli, on see elu esimene kokkupuude surmaga. Samas majas elavad teismelised kannavad hoolt, et lahkunud kutsu mäletuseks küünal põleks. Nad on nõus suurema koeraga koos jooksma ja mängima, et too oma mure veidigi unustaks. Täiskasvanudki on liimist lahti. Miks pidi see juhtuma? Miks pidi üks mölakas linnas jälle sajaga kihutama?
Kahe aasta eest sõideti paralleeltänaval surnuks naine, kes erinevalt väikesest valgest koerast ületas tänavat ülekäigurajal. Kesklinnas. 18-aastane kanepiuimas nolk, kes inimese tappis, ei läinud vangi, vaid sai midagi tingimisi ja lubati rahulikult kooli lõpueksamitele, sest ta võttis süü omaks ja kahetses. Tal ei olnud politseiga varem pistmist olnud ning hukkunu tütar oli nõus prokuröri pakutud kokkuleppemenetlusega, et mitte kulutada pikale kohtupidamisele aega ja riigi raha, nagu kinnitas prokurör.
Mis siis nüüd veel koerast. Elame ju imedemaal, kus inimese elulgi ei ole väärtust.
Rullnoklus pole normaalne
Õnnetusi on muidugi juhtunud igal ajal ja kes tahab, see usub, et igal elusolendil on oma kindel ja ettemääratud saatus.
See aga ei tähenda, et me peaksime muutuma aina ükskõiksemaks, pidades rullnoklust normaalseks. See ei tähenda, et me ei peaks hoolima, see ei tähenda, et me ei peaks sekkuma, kui märkame, et nõrgematele tehakse ülekohut.
Küsida võiks ka, kust rullnokad tulevad, kes neid toodab? Ükski ema ei taha ju, et tema imearmsast pisipojast saab kunagi mõttetu tolgus, selline, kes on enda arust kõva mees ja teeb selle tõestamiseks teedel ja tänavatel ebanormaalseid trikke, olles ohtlik iseendale ja teistele.
Võimalik, et paljud lapsevanemad vastavad: rullnokki toodab meedia. See polegi nii vale vastus, kui arvestada lõputute telekanalite vägivalda propageerivat filmivalikut ja loomulikult samasuguseid arvutimänge.
Minul head retsepti ei ole. Peale meeldetuletuse, et oleme ühiskonna liikmetena kõik ümberringi toimuva eest kaasvastutavad. Peale palve, et ükskõik, mis suunas meid üritatakse mõjutada, ei tohi me lasta ennast tundmatutest jõududest juhtida ega muutuda oma hinges tuimaks. On nii oluline, et suudaksime hoolida kõigist elusolendeist meie ümber, sest nii saab igaüks muuta seda kalki ja külma maailma pisutki paremaks paigaks.
JAANIKA KRESSA
