Jõuluvanaga ma lapsena kokku ei puutunud. Meie kodus istuti küll jõululaupäeva õhtul küünlasäras kuuse ümber ja lauldi jõululaule, aga kinkide tegemise kommet polnud. Kingitusi tõi kooli nääripeol, mida peeti rahvamaja saalis ja kuhu tulid ka kõik ümbruskonna mudilased, näärivana.
Need lapsed, kes juba oskasid, lugesid kingipakkide eest ka luuletusi või laulsid. Esimesel sellisel peol minust ilmselt veel esinejat polnud, aga sealt on minuga kaasa tulnud üksikud mälupildid.
Näärivanast meenub tema punane kuub, ilmselt umbes kõhu kohalt, sest silme ees on ka rahvariidevöö, millega kuuehõlmad kokku olid tõmmatud, ja pisike kuuseoks vöö vahel. Kink, mille sain, oli imeilus: kommid olid pakitud punasesse tsellofaani! Küllap oli teisi pakke veel, aga tollest korrast on meeles vaid see punane. Ja naljakal kombel ka isa-ema omavaheline jutt, et see on ametiühingult, ja et näärivana tegi see ja see…
Kes ühel või teisel suurel nääripuul, nagu siis öeldi, seda punase mantliga habemikku kehastas, kuulsin arutatavat hiljemgi, aga imelik küll, see ei seganud mind näärivanasse teatud kombel uskumast. Kui ikka oli vaja paki järele minna ja esineda, võttis alati jala võbisema. Tunnistan, et ei tunne end praegugi jõuluvana palge ees kuigi kindlalt!
KAIE NÕLVAK
