Kes peab memmele helistama?

Ajal, kui igast kanalist ainult kolmandast lainest ja vaktsineerimistest räägitakse, saan äkki telefonikõne. Helistab eakas tuttav. Ta ikka vahel helistab, sest vaja rääkida oma rohketest haigustest, vahel abigi küsida, et poest süüa või apteegist ravimeid tuua. Üksik memm, lähedased juba manalateed läinud. Need, kes alles, on kaugel ja kaugemad. Memmel tervis on kehv ja ise maalt liikuma ei saa. Aga nüüd kuulen juttu, mis võtab sõnatuks. Nimelt küsib ta, et ei tea kaua tal veel tuleks oodata kutset vaktsiini saama. Seni pole seda kõnet talle veel tehtud ja üle 80-aastase inimesena ei oska ta ka ise digiloo kaudu seda asja korda ajada.
Küsin igaks juhuks üle, et kas ma sain õigesti aru – ta pole veel vaktsineeritud ja isegi kutsutud pole? Jah, nii see on, kuulen vastuseks. Aga äkki pole ta seda ise soovinud? Soovin ikka, kostab memm, mis saab mul selle vastu olla, et selle kurja viiruse eest kaitse peale saan.
Ei oskagi kohe midagi kosta. Ütlen lihtsalt, et püüan selle asja korda ajada.
Kuna nüüd on avalikke vaktsineerimispunkte piisavalt, saan memmele mõne päeva pärast aja. Luban, et toimetan ta ise süsti saama ja tagasi ka. Mul on see lihtne, memmel aga …
Asi saab korda, aga hingel on raske. Kolmas laine tuleb mürinal. Memm oleks võinud tänaseks ammu kahe doosiga kaitstud olla ja kerge südamega talvele vastu minna.
Vägisi kerkib pähe küsimus, et kas igas maakonnas ja vallas on asjaosalised endast andnud kõik, et iga soovija, ka kauges metsakülas, vaktsineeritud saaks. Mina pole selles enam sugugi nii kindel, et 40% mittevaktsineeritutest just vaktsiinivastsed on. Pärast seda memme lugu enam mitte.