Põlissoomlaste esilekerkimine hõimurahva hulgas viib mõttele, kes võiksid olla Eestis põliseestlased ja mis võiks olla nende missioon.
Et eestlaste suhe riiklusega on olnud habras ja episoodiline, pole mõeldav põliseestlaste sekkumine nii kõrgesse poliitilisse mängu, nagu on põlissoomlastel. Ent mingi missioon neil siiski on ja seda püüamegi selgitada.
Eesti rahvas on soome-ugri juurtega, kuid võõrvõimu valitsetud sajandite jooksul toimunud sisserändega segunenud ja väljakujunemata rahvusliku kindlustundeta. Seda viimast on läinud sajandi omariikluse perspektiivis vaadelnud ja selle üle muret tundnud Johannes Aavik 1917. kirjatöös “Rahvustunde nõrkusest Eestis” ja 1927. aastal: “Eesti omapärane kultuur ja rahvuslikud pahed (uustrükk ilmus Aaviku juubeliks).
Põliseestlaste selgitamisel saab aidata tuntud teatritegelase Stanislavski eristamine, kes on kes näitlejatest? Tema sõnul on kahte liiki näitlejaid – ühed, kes armastavad ennast teatris ja teised, kes armastavad teatrit endas. Ehk ongi siin võti eestikeelsete liigitamiseks hiliseestlasteks ja põliseestlasteks?
Väikerahva peamine missioon teiste suuremate rahvaste hulgas on ennekõike olemas olemine ja alles siis osalemine maailma kultuuride mitmekesisuses. Rahva füüsilise olemasolu tagavad ühiskonna põhiüksused — perekonnad, ennekõike jätkusuutlikud perekonnad. Viimaste osa rõhutabki Jaan Kross: “ja lõppude lõpuks arvan juba refräänina, et meile on muust tähtsam oma poliitika iibe küsimuses.” Estofiil Fanny de Sivers on lisanud sellele iibe ja kultuuri seose: “Nii kaua, kui püsib rahvas, kestab ka kultuur.”
Juba 1938. aastal kirjutas K. Eenpalu: “On saabunud aeg, et Eesti valitsus kui ka seadusandjad on kutsutud esijoonelise tähelepanu alla võtma rahva sigivuse küsimuse. Peame oma elu edaspidisel ehitamisel kõige ettevõetu juures kaaluma, kas see soodustab või kahandab rahva sigivust.”
Rahva sigivusel on otsustav osa tänapäevalgi. Ajavahemikul 1958-2008 on Eestis sündinud 638 569 ja surnud 625 467 eestlast ning sündide ülekaal surmadest on vaid 13 103 inimest. Sel ajavahemikul on keskmiselt 20 protsendis eesti perekondades sündinud kolmandaid ja enamaid nn iibelapsi. Kokku vähemalt 127 710 last. Väike rehkendus tõestab, et nende sündideta oleks eestlaste suremus ületanud sünde 114 607 võrra. Edasi rehkendades saame nimetatud ajavahemikus ka nendes perekondades kasvanud eestlaste ligikaudse arvukuse 250 000 inimest!
Need andmed annavad aluse väita, et lasterikkad perekonnad ja neis kasvavad lapsed ongi põliseestlased. Nende missioon pole välja paista, esile tõusta ning osaleda poliitikas, vaid märkamatuks jäädes püüda tagasihoidlikes materiaalsetes tingimustes ning kaaskodanike kõõrdpilkude kiuste (miks nii palju lapsi?) oma perekonnaelu jätkata alateadlikult, mõistes, et üha pingestuvas ühiskonnas saavutatakse maksimaalne sotsiaalne atraktiivsus vaid reproduktiivfunktsiooni arvelt.
Nendes oludes sünnitavad lapsi ja on jätkusuutlikud enamasti tavalised inimesed (täna kaotajad?) kes on andnud loobumisvõidu hierarhiaredelil ronimises. Hoolimata sellestki, et erinevalt eelmisest on tänane Eesti Vabariigi Põhiseadus taandanud lasterikkad perekonnad vaid üheks rühmaks puuetega inimeste hulgas (p. 28). “Pikemas ajaperioodis tähendab see aga seda, et tänastel atraktiivses sotsiaalses pakendis olijatel on oluliselt vähem järeltulijaid ning tulevik on tänaste kaotajate järeltulijate päralt.” (Mari Järvelaid, Äripäev) Sest nad on armastatud ja nendes püsib kodutunne ka pärani ustega maailmas.
AGO TEDER
