Kes minevikku …

Eesti nooremal põlvkonnal puuduvad isiklikud mälestused võõrvõimu ajast. See on nende jaoks kauge ajalugu, millest mõningad muljed pärinevad vaid selle aja inimeste meenutustest. Õppeainena on ajalugu neile loomulikult tuttav, sest see on osa meie haridussüsteemist. Ajaloo õpetamisega küll haritakse inimesi, kuid mõneti tehakse sedagi valikuliselt. Kui peetakse vajalikuks, siis õpetatakse ajaloo pähe kas täielikke või vähemalt osaliselt väljamõeldisi. Ikka selleks, et teatud asju õigustada või muuta avalikku arvamust. Vähemalt eelmise riigikorra ajal see nii ka oli.
Ajalugu kui rahvapärimus on tihtipeale objektiivsem kui ametlik ajalugu. Seda põhjusel, et tugineb isiklikele mälestustele. Ent ka mälu on valikuline. Igal rahval on kombeks valida oma ajaloost välja just need sündmused, mida soovitakse mäletada, ebameeldivad faktid vaikitakse kas maha või siis pisendatakse oluliselt.
Ajaloos aset leidnud sündmusi saab loomulikult taastada, kui selleks leitakse tõeseid allikaid ja ümberlükkamatuid fakte. Tunnustust väärivad inimesed, kes võtavad vaevaks meie ajalugu ausalt ja ilma ilustamata kirja panna ning seal toimunud sündmusi ilma hinnanguid andmata kajastavad. Tänases lehes persooniloos sõna saav Rünno Savir on Eesti riigi vabaduse eest võidelnute lugude kirja panemisele pühendanud enamiku oma elust. Uurides allikaid, kuulates lugusid, otsides tõendeid. Kindlasti pole need lood mitte kõigile olulised, kuid ometi täiendavad need meie teadmisi möödunud aegadest. Kirjutades ajalugu anname paratamatult ajaloolistele sündmustele võimaluse taaselustuda. Ning kes mäletab ja tunneb hästi meie riigi minevikku, oskab ka tuleviku suhtes paremaid otsuseid teha.