Sõiduautode käibemaksu täielik mahaarvamine on õiglase maksustamise seisukohalt liiga ettevõtete poole kaldu.
Kui eraisik ostab sõiduauto, maksab ta selle pealt käibemaksu täies mahus. Kui sõiduauto ostab ettevõtja, kes teeb sellega ka erasõite, siis saab ta tasutud käibemaksu maha arvata ehk lihtsustatult võttes riigilt tagasi küsida.
See on ka põhjus, miks Eestis on ettevõtluses suhteliselt palju just sõiduautosid – umbes 81 500.
Nii era- kui töösõite tegevate sõiduautode soodsam maksustamine moonutab tegelikkust ja suurendab ühiskonna kulutusi. Ettevõtjate kasutuses olevad sõiduautod koormavad teid ja muud taristut, kuid eelarvesse ei jää sellest mitte midagi – kogu käibemaksusumma saadakse tagasi. Seetõttu tegi rahandusministeerium ettepaneku piirata poole võrra nende sõiduautode sisendkäibemaksu mahaarvatavat osa, mida kasutatakse nii töö- kui erasõitudeks.
Valdav osa Euroopa riikidest piirab samasugust käibemaksu mahaarvamist ja üle kümne riigi ei luba midagi maha arvata.
Euroopa komisjoni tellimisel tehtud uuring näitab, et näiteks Belgias tehakse erasõite 67 protsenti ja Hollandis 78 protsenti sõitudest, Inglismaal ja Itaalias on see näitaja 60 protsenti. Ka ettevõtlusega tegelevate ja tavaliste perede tulud ja tarbimine on väga erinevalt kajastatud. Uuringud näitavad, et ettevõtlustulu teenivad majapidamised on jätnud esitamata 62 protsenti oma tegelikult teenitud tulust. Selleks on kaks põhjust: sissetuleku varjamine ja osa isiklike kulutuste esitamine ettevõtluskuludena.
Ratsionaalselt mõtlev ettevõtja ei kasutaks üleliia kalleid sõiduautosid, ometi näitab Eesti Panga statistika, et ettevõttele ostetav sõiduauto on eraautoga võrreldes uuena ostes 33 protsenti ja kasutatuna koguni 68 protsenti kallim. See tähendab, et keskmisest kallima auto ostmisel ei mõtle ettevõtja tingimata ratsionaalselt ja ökonoomselt. Riik ei peaks kaudselt sellele suundumusele kaasa aitama, kui nii sõiduauto soetamisel kui ka selle hilisemal kasutamisel kogu käibemaksu tagastab.
Vastab ka tõele, et Eestis on kokku umbes 5700 vähem kui kahe töötaja ja 1000-eurose käibega äriühingut, kellel on kokku umbes 7000 kehtiva liikluskindlustusega sõiduautot. Seega on igal sellisel äriühingul 1,23 sõiduautot, millelt ei laeku riigieelarvesse tõenäoliselt suurt midagi. Kehtiv liikluskindlustus viitab sellele, et neid sõiduautosid siiski kasutatakse. Nende hulgas on kindlasti äriühinguid, mida võib nimetada elustiili ettevõteteks ja mida ei loodud ettevõtlusega tegelemiseks. Nendega tegeleb maksuhaldur varem või hiljem. Samas on oluline mõista, et käibemaksu mahaarvamise piiramise ettepanekut ei tehtud ainult petturite ohjeldamiseks.
Muudatustega tuleks saavutada, et ühiskonnagrupid oleksid õiglaselt maksustatud ning ettevõtte loomise lihtsust, mida meil hinnatakse, ei kasutataks ära maksudest kõrvalehiilimiseks.
i
MAREK UUUSKÜLA, rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja
