Kuidas kirjeldada praegusi riigiasutuste pingutusi SMS-laenude vallas? Kas tegemist on populismiga või on probleem paisunud nii suureks, et enam ei saa leppida tõdemusega, et vabadus tähendab ka vabadust olla loll ja lasta end pügada. Kas probleem on tõesti nii suur, et hakkame piirama ettevõtlusvabadust?
Ja lõpuks, kui on nii, kas see on midagi, mida tahame teha? Kõigepealt on muidugi huvitav märkida, et osa riike Euroopa Liidus ei tähelda üldse probleemi SMS-laenudega. Küsimus on Eestis võib-olla seega sotsiaalset laadi. Majandusteooria alustõde ütleb, et kus on nõudlus, seal on pakkumine. Kui turul on suur osa inimesi, kes on sõltuvussuhtes laenudest, siis leidub neid leidlikke inimesi, kes on valmis pakkuma vastavaid tooteid ja seda sõltuvust veelgi suurendama. Laenamine on olnud sotsiaalselt aktsepteeritav, isegi soositud. Ja ometi tekitavad SMS-laenud sellist furoori. Tundub, et muu hulgas testib kiirlaenude nähtus meie arusaamu tarbijakaitsest.
Miks laename
Siinkohal on täiesti õigustatud küsimus, kas tarbijalaenude ja majalaenude soosimine on olnud kõige õigem poliitika. Samuti see, et laenamist ei ole teadvustatud kui pikaajalise perspektiiviga otsust, mis mõjutab inimesi aastate vältel ning mille jooksul võib olla nii tõuse kui mõõnu. Pigem on püütud jätta muljet, et laenu tuleb võtta igal elujuhtumil, kas jõulukinkide ja külmiku ostmiseks või puhkereisiks, ja ilmtingimata on laen vaja võtta eluaseme soetamiseks. Kuigi rahvatarkus ütleb, et võlg on võõra oma, käituvad inimesed elus teisiti. Laenu võtmine on meil normiks kujunenud seepärast, et enam kui 15 aastat on see olnud võimalik ja riigijuhtide poolt soositud. Kahtlemata on Eesti pangad, nüüd küll tegelikult Rootsi pangad, soodustanud Eesti kiiret majandusarengut. Aktiivne laenuturg aitab kaasa majanduse arengule. Ning tõusteel olles polnud meil põhjust või vajadust sellist lähenemist vaidlustada. Ometi peame nüüd, tugeva majanduslanguse tingimustes, seda lähenemist uuesti hindama ning tõdema, et tohutu hulk turule paisatud odavat raha on saanud meile saatuslikuks. Liberaalne majanduspoliitika valitsuse poolt andis meile võrreldes naabritega suure majanduskasvu. Olime ju Sloveenia järel üks tugevamini arenenud majandusi Ida-Euroopas. Nüüd peame tõdema, et liberaalsus on meid nii riiklikul kui eraisiku tasandil avanud riskidele rohkem kui mujal Euroopa Liidus. Probleemsete tarbimis- ja majalaenude hulk halvenevate majandusolude tõttu kindlasti kasvab. Aga vähemalt alluvad pangalaenud tarbijakrediidi seadustele, mille dikteerib Euroopa Liidu tarbijakrediidi direktiiv, mis omakorda seab teatud reeglid.
Eelnevat arvesse võttes on tervitatav SMS-laenude eelnõu, mis praegu Riigikogus arutamisel. Eelnõu kohaselt viiakse sisse nõuded kiirlaenudele, mis kehtivad ka tavaliste tarbijalaenude kohta. Kui kaugele reguleerimisega peaks minema, sõltub aga sellest, kui suurena probleemi näeme. Lahtine on küsimus, kas kiirlaenud on midagi, mis toovad kasu või mitte. Kui tegemist on mingi nähtusega, mis on tõepoolest kahjulik ühiskonnale tervikuna (lisakoorem rahalistes raskustes inimeste näol, ühiskonna kihistumine), siis ei peaks piirduma vaid tavalise tarbijakrediidi (ja reklaamiseaduse) rakendamisega, vaid peaks sisse viima lisameetmed, mis puudutavad ainult SMS-laene. Märtsis vastu võetud ja novembris jõustuv reklaamiseadus kohustab kiirlaenureklaamides näitama krediidikulukust. See on kindlasti hea, sest otsuses laenu võtta mängib osa kindlasti ka ettevõtete agressiivne reklaamikampaania, mis pidevalt rõhub sellele, et kiirlaen on kui tavaline tarbekaup, näitamata, palju see tegelikult maksma läheb. Kiirlaen ei ole kindlasti midagi sellist, mida võib osta nagu muud tarbekaupa. Riigikogus praegu arutluse all olevas eelnõus on mitmed olulised tarbijat kaitsvad reeglid, näiteks võib laenaja viivise tekkimisel kõigepealt tasuda laenu põhiosa, siis intressi ja alles siis viivise. Lisaks võiks kaaluda teatud viiteaja sisseviimist. Kui SMS-laen ei saabuks kontole mitte varem kui 24 tundi pärast sooviavalduse esitamist, aitaks see ära hoida impulsi mõjul võetud laenusid (näiteks kasiinos või osturallil tehtud otsused).
Naabrite kasulik kogemus
Rootsis anti esimesed SMS-laenud välja 2006. aasta märtsis. Juba kolm kuud hiljem leidus inimesi, kes olid hädas laenusumma tagasimaksmisega. Riik otsustas sekkuda: 2007. aasta juulis keelas Rootsi tarbijakaitse ombudsman SMS-laenude raadioreklaamid. Reklaamijat (Mobilån Sverige) ähvardati 500 000 Rootsi krooni suuruse trahviga. Lisaks soovis ombudsman, et SMS-laenu pakkuv ettevõte kirjeldaks erinevaid laenuvõimalusi reklaamides laenuperioodi pikkust ja intressimäärasid. Rootsis on olulist rolli mänginud ka Market Court, spetsiaalne kohus, mis võtab vastu otsuseid konkurentsiõiguse ja tarbijakaitse vallas. SMS-laenude puhul võttis Market Court sel aastal vastu otsuse, et SMS-laenu andjad peavad üle vaatama oma tariifid. Soomes omakorda moodustavad SMS-laenud ca 20 protsenti probleemsetest laenudest. Selliste laenude intress ulatub 600-1800 protsendini aastas. Soome tarbijakaitseamet uuris 2007. aasta sügisel 60 internetilehekülge, mis pakuvad kiirlaene, ja leidis, et enamik ei kajastatud lepingutingimusi piisavalt ja vähem kui pooled näitasid laenude aastaintressi. Eelmise aasta lõpus asutati Soome justiitsministeeriumi juurde töögrupp, kuhu kaasati ka tarbijakaitseamet ja finantsinspektsioon. Töögrupi ülesandeks on tänavu novembriks välja töötada reformipakett, mis tagaks laenuvõtjatele parima kaitse. Soome tarbijakaitseamet (Kuluttajavirasto) on teinud kiirlaenufirmadele ettekirjutusi ka reklaami, meelitavate allahindluste ja boonuste osas.
Põhjamaade tarbijakaitse ombudsmanid kohtusid 2008. aasta alguses, et arutada SMS-laenude küsimust. Oldi nõus, et mikrolaenusid on vaja, aga kõrged intressimäärad ning agressiivsed reklaamikampaaniad, mis SMS-laenudega kaasnevad, tekitavad suuri probleeme.
Eestis annab tarbijatele tasuta nõu Juristide Liit, kes kasutab selleks juuratudengite abi. Vajalik oleks ka abitelefon. Seda just põhjusel, et laene võtavad enamjaolt noored ja vähekindlustatud inimesed ja hätta sattudes ei julge nad tihti abi paluda. Abitelefoni kasutades oleks võimalik anonüümseks jääda. Aga ka vanemad inimesed, kellel pole juurdepääsu internetile, leiaksid telefoni teel abi kergemini. Järjest olulisemaks muutub, et omavalitsuste sotsiaaltöötajad oleksid pädevad nõuandjad laenuhädalistele. Traagiline ongi see, et selle riikliku liberaalsuse peavad enamasti kinni maksma omavalitsused. Kaebustega tegeleb meil tarbijakaitseamet, kes koos finantsinspektsiooniga on hoiatanud inimesi kiirlaenude eest. Naaberriikide kogemusi silmas pidades tekib küsimus, kas Eestile oleks vaja tarbijaombudsmani. Võib-olla elavdaks see tarbijaküsimuste esilekerkimist avalikkuses. Siinkohal tekib veel üks küsimus: kas peaks tarbijakaitsjatele (tarbijakaitseametile, ombudsmanile või kolmanda sektori tarbijakaitse organisatsioonidele) andma õiguse kaitsta tarbijat ka läbi kollektiivkahjumenetluse? Sellist võimalust Eesti seadused hetkel ette ei näe. Mujal Euroopas aga leidub selliseid ühel või teisel kujul küll. Samuti kaalub Euroopa Komisjon võimalust luua üle-euroopaline kollektiivkahju menetlemine, mis tegeleks piiriüleste kaebustega (nt. internetikaubandus). Loomulikult peab leidma võimaluse toetada riiklikult kolmanda sektori organisatsioone, et nad saaksid teha turu-uuringuid ja kohalikke kampaaniaid, nii nagu näiteks Euroopa Komisjon rahastab osalised Euroopa Tarbijaorganisatsiooni BEUC tööd. Usun, et selline vabamast vabamate turgude ülimuslikkus hakkab oma sära kaotama ja tarbija ning inimese huvid tõstetakse esiplaanile. See võtab kindlasti aega – Euroopa Komisjoni uuring näitab Eesti tarbija vähest aktiivsust. Aga need asjad käivad käsikäes. Suurendame tarbija võimalusi oma õigusi kaitsta ja küllap tarbija ka rohkem oma õiguste eest seisma hakkab.
iii
KATRIN SAKS, Euroopa Parlamendi liige, SDE aseesimees
