Kui keegi oleks aasta tagasi ennustanud, et tuleva aasta veebruaris algab kevad, oleks ta ilmselt välja naerdud. Nüüd aga oleme olukorras, kus valitsevad plusskraadid ja teed lagunevad. Ühtlasi tähendab see sedagi, et metsamehed on raskustes – metsamaterjali vedu on väga suure küsimärgi all. Läänemaa metsaühistu tuli selle faktiga ka
avalikkuse ette.
Sugugi mitte üllatavalt järgnes nendele uudistele avalikkuse valulik reaktsioon. Sai kinnitust arvamus, et ikkagi valitsevad meid stereotüüpsed arvamused, mis võrdsustavad metsaomaniku metsaärikaga. Aga mida räägivad faktid?
Enamik omanikke on füüsilised isikud
i
Eesti mets (ligikaudu 2,2 miljonit hektarit ehk enam-vähem pool maismaast) jaguneb omanike järgi laias laastus kaheks – riigimetsaks ja erametsaks. Riigimetsa on meil umbes 40 protsenti kõigist metsadest. Seal majandab Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Erametsaomanike käes on ligikaudu pool metsamaast (veidi üle miljoni hektari), kokku on Eestis erametsaomanikke ligikaudu 98 000. Nendest 96 protsenti on füüsilised isikud ja vaid neli protsenti juriidilised isikud. Kaks kolmandikku erametsamaast kuulub füüsilistele isikutele, kolmandik juriidilistele isikutele. Väga väikest metsatukka (alla kahe hektari) omab kolmandik füüsilistest ja neljandik juriidilistest isikutest.
Erametsaomanike hulgas on naisi 44 protsenti ja mehi 56 protsenti, keskmine meestele kuuluv metsamaa on pindalaga
Oluline on silmas pidada, et just omanik on see, kes langetab otsuse, kas metsa raiutakse või mitte. Röövraied ja metsavargused võime praegu kõrvale jätta, nendega tegelevad edukalt keskkonnainspektsioon ja politsei.
Metsa raiub tavaline inimene
Vahekokkuvõtteks võibki siis öelda, et see “ärikas”, kes tahab metsa raiuda, on täiesti tavaline inimene meie seast. Aga miks ta peaks metsa raiuma, kas ta muidu ei saa? Ja miks peaks ta tegema seda just praegu?
Vastused on tegelikult väga lihtsad – metsaomaniku jaoks on mets vara, mis annab tulu. Raiemehed, metsamasinate juhid, metsaveoautode juhid ja veel paljude teiste ametite pidajad ei saa palka, kui metsa ei raiuta ja saadud puitu ei müüda. Metsaomanik – seesama onu Jaan, kelle juures sai jaanipäeva peetud – ei saa metsamaterjali müümata jättes oma maja katust
parandada ja kolme väikest lapselast toetada. Ja siit veel edasi – kuna iga raiutud (ja siis ka edasi majandatud) tihumeeter puitu annab keskmiselt 16 eurot maksutulu, ei saa ka onu Jaani ema pensioni, tema poeg metsa ei müü.
Aga jätame nüüd onu Jaani rahule ja vaatame linna. Väga suur hulk ameteid on seotud teenindamise või vahendamisega. Väga paljude ametite pidajad elavad robustselt öeldes kellegi teise arvelt. Võib küll öelda, et me kasutame raha, mis siin sisemajanduses keerleb, kuid kauaks seda jätkub?
Meil on vaja kaupu, mida me siin Eestis ise toota ei suuda, olgu selleks või bensiini autodele. Järelikult on meil vaja midagi, mida saame müüa Eestit välja ja tuua sel moel riiki raha juurde. Metsasektor tõi aga ülemöödunud aastal Eestisse sisse ligikaudu 1,6 miljardit eurot! Väga laialt ümardatult võib öelda, et iga Eesti inimese kohta toodi riiki üle tuhande euro juurde! Enamik majandusharusid viib aga raha riigist välja.
Töötlemata ümarmaterjali läheb välja vähe
Välismaale müüdi saematerjali, pelleteid, puitmaju, mööblit ja veel palju teisi kaupu. Töötlemata ümarmaterjali veetakse Eestist välja vaid marginaalne kogus – alla kümnendiku kogu varutud materjalist. See on peamiselt paberipuit, millele Eestis väärtuslikku rakendust ei ole, mida aga vajavad Soome ja Rootsi paberitööstused. Kui onu Jaan metsa ei raiuks ja seda ei müüks, ei oleks ka midagi eksportida. Kas võime siis öelda, et onu Jaan on “ärikas”?
Laialt on levinud ka arusaam, et metsa raiuvad peaaegu ainult metsafirmad. Tehniliselt võttes on see õige, sest tegelikke töid teevad tõesti ettevõtted, kuid seda tehakse metsaomaniku tellimusel. Vaatame, kui palju neid metsaomanikke võib olla.
Statistikaameti andmetel soovisid erametsaomanikud aastal 2012 raiuda ühtekokku veidi üle 30 tuhande hektari metsa. Nii suure pindala kohta esitati raiedokumendid, mis näitavad metsaomaniku kavatsust, mitte teostatud tööd. Keskkonnaameti andmed näitavad, et tegelikkuses jäetakse raiumata umbes kolmandik alasid, millel töid planeeriti. Ka kõige umbmäärasemad hinnangud ütlevad, et metsaraiet tegid aastal 2012 tuhanded erametsaomanikud, needsamad onu Jaanid.
Ja veel üks küsimus. Kas metsa raiuv metsaomanik ei mõtle tulevikule? Korralik mets kasvab ju aastakümneid! Kuid ka siin on asi vastupidi – metsa majandav omanik just tulevikule mõtlebki. Asendades vanaks saanud metsa noorega, hoolitseb ta selle eest, et ka tema järeltulijatel oleks mets, kust saab kvaliteetseid palke. Iidne mets on võimas ja ilus, kuid palki sealt ei saa. Kas tahame järeltulijad jätta ilma kodumaistest puitmajadest, saematerjalist, puitmööblist? Kui me nii käitume, sunnime me oma lapsi ja lapselapsi asendama puidu plastmassiga.i
TOOMAS KELT, Eesti Metsaseltsi kommunikatsioonijuht
i
Arvandmete allikateks on Statistikaamet ja Keskkonnaagentuur.
