Liikluspolitsei praktikast on teada juhtumeid, kus selleks hetkeks, kui inspektor tee peal tuigerdanud autoni jõuab, ei istu juhiistmel kedagi. Tagumine iste on aga täis innustunult pead raputavaid tegelasi, kes kinnitavad nagu ühest suust, et nende käed küll roolini ei ulatunud. Sarnane tunne tekkis mul pärast seda, kui rahandusminister Jürgen Ligi tutvustas juuni keskel riigikogus seadusemuudatust, mis näeb ette maksu- ja tolliameti (MTA) regionaalsete üksuste kaotamise. Tegelikult ei tekitanud küsimusi mitte see, kuidas MTA on üles ehitatud, vaid see, millise struktuuriga on teised riigiasutused ja kas nende erinevused soosivad või pigem takistavad koostööd.
Pudru ja kapsad
Praegu on riigiasutused isesuguste struktuuridega. Paljudel asutustel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, mõnel aga ei ole. Suurem osa neist omab Tartus, Pärnus või Jõhvis regionaalse tasandi juhtimisüksust.
Häda on aga selles, et kui näiteks sotsiaalkindlustusametil on kaks regiooni, siis maanteeametil on neli ja keskkonnaametil kuus regiooni koos oma keskustega. Veterinaar – ja toiduametil moodustab aga iga maakond ka omaette üksuse. Samal ajal võib üks maakond kuuluda ühel ajal lausa kolme erineva ametkondliku regiooni koosseisu. Nii kuulub Järvamaa maanteeameti Ida regiooni, terviseameti Põhja regiooni ja päästeameti Lääne regiooni koosseisu. Tegu on ühe suure portsu pudru ja kapsastega, mis ei tule kasuks ei inimeste teenindamisele ega ka asutuste toimimisele. Segadusele riigiasutuste töö korraldamises on viidanud ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD, kelle põhjalik raport Eesti riigi juhtimise kohta avalikustati eelmisel aastal.
Igaüks vaatab ise, kuidas saab
Riigikogu saalis küsisin rahandusministrilt, kuidas maksu -ja tolliametis planeeritav muudatus riigiasutuste koostööd mõjutab ja kas siis lõpuks kaovad ka teistel asutustel regionaalsed üksused ära? Aivar Sõerd päris omakorda, et kas riiklike struktuure ei peaks kujundama ühtsest nägemusest lähtudes, mitte ükshaaval.
Rahandusminister teatas vastuseks, et taoline küsimus tuleks esitada kas regionaalministrile või peaministrile, sest rahandusministeerium pole siin eestvedaja. Samuti olevat ministeeriumid ja ametid oma valikutes vabad. Ehk siis – igaüks vaadaku ise, kuidas parem on ja hakkama saab!
Ju unustas rahandusminister sel hetkel ära, et vastavalt seadusele kuulub riigiteenistuse ja riiklike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka. Samal ajal näeb ka regionaalministri ülesannete loetelu ette regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist. Paraku kinnitas ka regionaalminister tänavu kevadel, et tema teiste töösse ei sekku ja iga ministeerium tegeleb oma asjadega. Ehk siis mõlemad asjakohased ministrid on leidnud, et nemad ministeeriumide koostöö vallas koordineerivat rolli ei kanna. Kas oodata peaministrilt sisulisi avaldusi riigiaparaadi tõhusa juhtimise osas? Vaevalt küll. Kes siis ikkagi juhib?
Koostöös tõhusamaks
Palju on kurtmist selle üle, et Eesti riiki on kallis üleval pidada ja et riigiaparaadi kulud on liiga suured. Sealjuures laseme aga südamerahuga igal ametkonnal omasoodu areneda ja kasvada, selmet tõsiselt uurida, kas koostööst ehk kokkuhoidu ei sünni. Senised ponnistused on piirdunud vaid tugiteenuste -raamatupidamise, personali – ja dokumendihalduse ühtlustamisega.
Võimalusi on aga oluliselt rohkem. Kahjuks on praegu nii, et kui kusagil reformiga pihta hakatakse, siis kiputakse just asutuste kohalikke esindusi sulgema või sealt töötajaid koondama, mis vähendab inimeste jaoks teenuste kättesaadavust. Samal ajal loob iga ametkond endale ise oma maailma – oma teenindusvõrgustiku, oma riiklikud ja kohalikud keskused, oma töökorrad ja rutiinid. Tihtilugu ei klapi need teiste ametkondadega. Nii kasvavad riigi kulud ja bürokraatia ning vähenevad võimalused koostööks ja efektiivseks riigi ülalpidamiseks.
Poliittehnoloogiate juhtimisel
Tänaseks on juhtiv jõud siiski selgeks saanud. Selleks osutus justiitsminister, kes tuli välja riigireformi algatamise mõttega. Paraku polnud põhiteemaks mitte see, kuidas pakkuda inimestele üle Eesti paremaid teenuseid ega ka riigiasutuste ülesehituse loogika ja koostöösuutlikkus, vaid hoopiski maavalitsuste kaotamine ja ministeeriumite osakondade ümbernimetamine talitusteks. Tundub, et rooli taha on end mõelnud koalitsioonipoliitikute juhtgrupp, kes on mures mitte riigi hea toimimise, vaid enda võimul püsimise pärast. Need kaks laulu on aga vägagi erinevatest ooperitest.
Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp ütles 2011. aastal Maalehe veergudel, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Ma ei tea, keda teadlane täpsemalt silmas pidas, kuid usun, et suurt hulka inimesi ja nende hulgas ka sotsiaaldemokraate huvitab vägagi, et meie riik oleks tegus ja töötaks oma inimeste huvides. Teist riiki meil ju ei ole!
i
NEEME SUUR, riigikogu õiguskomisjoni liige, SDE
