23-aastane Jõgeva noormees Kervin Kull õpib Tallinna ülikooli pedagoogilises seminaris viimast aastat rahvusvahelist noorsootööd ning tegeleb korraga väga paljude asjadega ehk piltlikult öeldes on tal üheksa ametit.
Noormees plaanib kevadel kooli lõpetada, palju polegi enam jäänud – kursuse- ja lõputöö ning kolm korda nädalas prantsuse keele tunnid.
“Õpinguteaeg läks kahe aasta võrra pikemaks, sest olin vahepeal kaitseväes ning terve aasta Bulgaarias vahetusüliõpilane,” rääkis Kervin.
Sobitada tuleb neli või enam graafikut
Tundub justkui tavalise üliõpilase elu, kui välja arvata see, et oma tegemisi tuleb sobitada nelja või enama graafikuga arvestades. Nimelt juhib noormees Jõgeval omaloodud jalgpalliklubi Jõgeva Wolves ning laulab ja mängib trumme bändis “Valideerimata”. Lisaks on Kervin teist aastat noorteorganisatsiooni Tegusad Eesti Noored juhatuse liige. Sügisest lisandus talle laste jalgpallitreeneri töö JKs Tallinna Kalev. Vahel, kui kutsutakse ning aega juhtub olema, vilistab Kervin kohtunikuna ka jalgpallivõistlustel. Kui aga teatrihooaeg algab, võib kohata noormeest Rahvusooperis Estonia klienditeenindajana.
Kervin jäi tegemisi loetledes hetkeks mõtlikuks: ega ta midagi unustanud? Kõiksugu väikseid asju tuleb ikka ette. Kuigi kool ja teater algasid sügisel, polnud suvigi päris puhkus. “Olin õpilasmalevas rühmajuht. Näiteks juulis olin iga nädal laagris, kas siis maleva või jalgpalliklubiga. See läheb kõik noorsootöö valdkonna alla,” rõõmustas noormees selle üle, kui palju ta saab oma eriala igapäevases elus rakendada.
Pärast gümnaasiumi lõppu ei olnud Kervin veel päris kindel, mida ta teha tahab. “Kooliajal tegelesin ajakirjandusega, kirjutasin jalkaportaalidesse. Kuid noorsootöö oli sel aastal, kui sisse astusin, väga huvitav. Sain sinna puhtalt CV ja vestluse põhjal. Valisin rahvusvahelise noorsootöö, sinna oli raskem pääseda ning see tundus erialana kõige efektiivsem, olen rohkem keelteinimene.”
Rahvusvahelises noorsootöös on tähtsal kohal võõrkeeled. “Keeli olen õppinud hästi palju. Kohustuslik on inglise ja vene keel. Lisaks olen võtnud norra, türgi, soome ja prantsuse keele tunde. Aastaga Bulgaarias sain selgeks kohaliku keele, aga saan aru ja oskan rääkida ka teisi Balkani poolsaarel räägitavaid keeli.“
On ainult sport
Eelmisel õppeaastal läks Kervin Erasmuse programmiga Bulgaariasse esialgu pooleks aastaks, kuid otsustas, et jääb võõrsile terveks aastaks, et keel selgeks õppida. “Mulle tundus pool aastat nii lühike ja mõttetu aeg – sellega keelt selgeks ei saa ning kultuuri sisse ei ela. Vene keele oskusest jääb seal väheseks. Kohalik keel on nagu vene ja türgi keele segu. Inglise keel on Bulgaaraias üsna nõrk, seda ma arendada ei saanud, aga praegu on mu inglise keele oskus võrreldav emakeeleoskusega,” rääkis noormees.
Kervin tunnistas samas, et esimene poolaasta oli võõrsil väga raske.
“Keelt ei oska, kohalikud on ebatolerantsed ning blokivad ära, nii on raske elada. Siis suhtlesingi rohkem teiste vahetusüliõpilastega. Hiljem tulid juba spordituttavad, kellega käisime jalgpalli mängimas,” jutustas ta. Kõigest hoolimata oli aga tema sõnul Bulgaarias ülikoolis väga kerge õppida.
“Ma ei tea, kuidas teistega, aga minule oli õppimine lihtne. Kui ühe essee eest saab kaheksa ainepunkti, ja kirjutada mulle meeldib, siis ei ole probleemi.” sõnas ta rahulolevalt.
Bulgaarias meie mõistes noorsootööd ülikoolis ei õpetata, seal kuulub see rohkem üldhariduse ja kehakultuuri valdkonda. “Tegin seal isegi võrk- ja jalgpallitreeneri paberid, aga Eestis pole nendega midagi teha,” nentis Kervin.
Bulgaarias on noortel sport põhiline tegevusvaldkond. Noortel oligi võimalus kas teha sporti või pargis aega viita ja juua. “Neil on noorsootöö süsteemist väljas, tundus, et seal polegi seda. Koolid ja lasteaiad küll töötavad, aga huviringidest ja noortekeskustest ei kuulnud ega näinud ma midagi. Lapsed läksid koolist koju ja mängisid palli. Isegi kaubanduskeskusi, kus meil tšillitakse, ei olnud,” jagas Kervin muljeid.
Bulgaarais taob iga väike poiss päevad läbi igal pool jalgpalli. Kuna väljakuid ei ole, siis mängitakse ka tänavatel autode vahel.
“Näiteks ühe kooli juures oli tänavatasku, kus harjutati seinapõrget, vajadusel olid autod väravateks. Meil Eestis seda ei juhtu.” Omamoodi tänavaspordikultuur ning innukad noored, kes leiavad igas kohas võimaluse sporti teha julgustasid Kervinit, et sport on tema teema ning sellega tuleb Eestis edasi tegelda.
Maailma avardav kultuurišokk
Võõrsil olles sai noorsootöötudengile üha selgemaks, kui hea on Eestis elada. Vahe rikaste ja vaeste vahel on Bulgaarias Kervini hinnangul väga suur. “Mina elasin mustlaste linnaosas, kus olid pigem vaesemad inimesed. Kuna ma ise oma eluga toime tulin, siis olin nende silmis pigem jõukas.”
Kervin kirjeldas värvikalt, kuidas riik on korrumpeerunud, politseinikud altkäemaksuga mõjutatavad ning maffiaboss ostis ennast kergesti valitsusse.
“Ta oli veel türgimeelne, neid seal väga ei sallita. Üliõpilasedki protestisid sellise valitsuse vastu. Türgimeelne valitsus keerab kohalikel lihtsalt kraane kinni.”
Kervini sõnul on elu Bulgaarias teistsugune, keskmine palk on 300 eurot, aga bensiin on kallim kui Eestis ning lisaks on kehtestatud teemaks. “See on kummaline, kuidas nad hakkama saavad, kui keskmine pereisa nii vähe teenib. Meil saavad tudengidki sellise raha kuuga kokku ning makse nii palju ei ole.”
Kervinit hämmastas, et nii Eesti kui Bulgaaria on Euroopa Liidus, kuid seal ei saanud kaardiga arveid maksta ega ka internetis makseid teha ning paljud kasutavad liiklemiseks hobuseid.
“Leian, et kui inimene tahab, siis saab Eestis kõike teha, sest meil on vajalikud tingimused selleks loodud, aga paljud ei oska seda väärtustada, sest võrdlemisvõimalus puudub. 24aastane vabariik ei saagi olla veel täiuslik, kuid 80aastane Bulgaaria on meist ikka väga maha jäänud,” märkis noormees. Ohtu ta enda kinnitusel välismaal elades ei tundnud. „Tähelepanu oli suurem, aga tülinormist ei olnud. Kohalikud on väga temperamentsed ja kergelt ärrituvad. Esiteks võivad nad sõimata ja siis nutavad selle pärast, et sõimasid. Ma üritasin olla neutraalne. Kiiresti vahelduvad emotsioonid võivad täitsa ehmatada, kui pole harjunud.“
Uni läks ära
“Kord ei saanud ma Bulgaarias öösel und. Mõtlesin, et Jõgeval on nii palju poisse, kes niisama mängivad. Äkki tahavad nad klubisse tulla? Meil on Facebook’is jalgpallimängijate grupp. Postitasin oma idee sinna, kohe oli 20 mängijat koos. Ja huvilisi on järjest juurde tulnud. Lõpuks olid meil liigaks head eeldused olemas,” jutustas Kervin, kuidas sündis idee Jõgevale uus jalgpalliklubi luua.
FC Jõgeva Wolves nime kandvas klubis on mängija keskmine vanus 19 aastat. “Oleme liigas üks nooremaid meeskondi. Positiivne on see, et meil on võimalik ainult paremaks minna. Aga 20aastase kogemusega klubide vastu annab ikka võistelda. Kui me sel aastal oleme peksupoisid olnud, siis uueks hooajaks on kogemused suuremad ning võime juba eesotsas olla,” avaldas klubi eestvedaja lootust.
Aastaga on huvi “huntide” tegemiste vastu suurenenud. Kervin nendib, et neil pole ühtegi mängu olnud, kus on alla saja pealtvaataja. “Huviliste poole pealt oleme võrdsed saalihokiga. Keskmine vaatajate arv ongi meil kokkuvõttes kõrgeim.” Klubi tegevus elavdab oluliselt Jõgeva spordielu. “Leppisin Jõgevamaa gümnaasiumis kokku, et poisid saavad trennis osaledes vabaaine arvestused. Soovi korral saavad ka tüdrukud liituda.”
Kohe tippu ei saa
Kervini sõnul on loomulik, et noor klubi ei saa kohe kõiki võitma hakata. Enne tuleb teha palju tööd ning järjest tippu rühkida. Samas on aastaga märgata klubi tohutu areng. “Silmaga on näha, et meil on palju talendikaid poisse. Osad mängijad on laenatud Jõgeva SK Noorus-96 ridadest. Kardan, et nad võivad poisid endale võtta. Neil on ju ikka kaks astet tugevam liiga,” nentis Kervin. Uus hooaeg algab aga märtsis ning praegu ei tasu veel ajas ette rutata.
Jõgeval pole kahjuks aastaringselt nii häid võimalusi trenni tegemiseks. Märtsis ja aprillis on üsna keeruline võistlusteks valmistuda. Seni on noored rentinud selleks Paide staadioni. Tasuta tööd on Kervinil klubiga palju ning koormust rohkem kui kahekordselt. “Tuleb skeemitama hakata – kuidas raha ja mehed kokku saada. Iga päev pean kirjutama ja poisse kokku ajama. Tahan kõike korralikult teha,” rääkis Kervin, lisades, et asjaajamine tuleb tal hästi välja. Seda on teisedki märganud ning kiitnud. “Aga kõik tuleb ikka suure tööga. Head tulemused ei tule treeninguta.”
Eelmisel aastal, kui klubi tegevust alustas, rahalist toetust ei saadud. “Panin ise klubisse korralikult raha. Vaja oli leida ja rentida väljakud ning bussid. Osalustasu liigasse pääsemiseks kogusime stardiplatsi annetustest. See oli meie ainuke väljapääs,” märkis noormees. Praegugi tuleb mängijaid motiveerida oma raha eest. “Leppisin Tallinna poisiga kokku, et kui ta värava lööb, siis maksan ühe otsa kinni, ja lõigi. Aga enne pidin talle ka pileti ostma, et ta siia saaks. Seega tuli kogu sõit kinni maksta,” muigas Kervin.
Rasketest hetkedest hoolimata on Kervin veendunud, et ei taha tehtud tööd maha visata. “Ma võtan oma tegemisi südamega, sellepärast ongi palju emotsioone,” nentis ta ja lisas, et noorte klubis peab olema nii kasvataja kui ka psühholoogi rollis. “Peame õppima ühtne klubi olema, selles seisneb ka tugevus. Üksteist tuleb motiveerida. Kui eelmine mäng läks halvasti, siis ei pea mängijale pinget peale panema, see ei motiveeri. Kui ühel on tuju ära, siis on kõik liimist lahti. Tuleb ikka hea tundega peale minna.”
Kõigi ettevõtmiste vahel leiab Kervin nädalas ka paar vaba päeva. “Inimesed valetavad, kui nad ütlevad, et töö ja kooli kõrvalt midagi ei jõua. Kõik on tahtmises kinni. Tahan, et noored seda mõistaksid ja võimalusi kasutaksid. Igaühes on talendikus peidus ning hobidega tegeldes tuleb see välja.”
Noormees kaalub õpingute jätkamist magistrantuuris. “Lõputöö kavatsen teha noorteorganisatsioonist, kuna kuulun ise ühte neist ning olen telgitagustega kursis. Praegu vajan aega, et maha istuda, leida raamatud ning kirjutama hakata.”
Kervin Kulli elukäik
*2011. aastal lõpetas Jõgeva gümnaasiumi ja asus Tallinnas noorsootööd õppima
*2011. aastal lõpetas muusikakooli, õppis trumme mängima
*Alates 2013 Tartu õpilasmaleva rühmajuht
*Mängib trumme ja laulab bändis “Valideerimata”
*Olnud kaks aastat organisatsiooni Tegusad Eesti Noored juhatuse liige ja kuulunud sellesse organisatsiooni kuus aastat
*Osalenud Eesti õpilasesinduste liidu, Jõgeva linna noortevolikogu ja Euroopa noorteparlamendi töös
*2014. aasta juunist juhib oma jalgpalliklubi FC Jõgeva Wolves
*Alates tänavu septembrist JK Tallinna Kalev noorte jalgpallitreener
FC Jõgeva Wolves
FC Jõgeva Wolves on noorte initsiatiivil loodud jalgpalliklubi, kuhu kuuluvad Jõgeva noored jalgpallihuvilised ja ka mõni mängumees mujalt. Klubi loodi 2014. aasta juunis. FC Jõgeva Wolves annab väikelinna jalgpalluritele võimaluse ennast sporti tehes ja võisteldes välja elada. Tänavu kevadel otsustati hakata mängima Eesti meistrivõistluste neljanda liiga lõunatsoonis. FC Jõgeva Wolves on noor ja ambitsioonikas jalgpalliklubi; arenetakse mäng-mängult. Mängijad on motiveeritud ja täis tahet klubi värve edukalt esindada. Meeskonna tuumiku moodustavad keskmiselt 17-18aastased mängijad.
Allikas: FC Jõgeva Wolves kodulehekülg
Entusiastlik ja ennastsalgav
Jõgeva SK Noorus-96 treener Igor Orlov kinnitas, et Kervin on tubli poiss ja vajalik kuju. “Kui Kervini-suguseid heatahtlikke ja sooje inimesi oleks rohkem, siis oleks palju kergem elada. Ta on klubi tegemistega entusiastlik ja ennastsalgav. Poisil on suur tahe tegutseda. Algus on alati raske ja kui kõik kohe välja ei tule, siis ei tasu pead norgu lasta. Kannatust peab olema ja siis hakkavad asjad laabuma.
Jalgpall ja klubiline tegevus on pikaajaline protsess – tehku aga edasi ja areng on kindlustatud, saan seda oma 30aastase jalgpallikogemuse põhjal öelda. Enamik tema poistest mängivad või on mänginud Jõgeva SK Noorus-96. Kervin on ise ka minu juures mänginud. Mul on hea meel, et talle ikka jalgpallipisik külge hakkas. Loodan, et ta tegutseb edasi, sest iga aastaga läheb meeskond aina paremaks. Mina ka igavene ei ole, hea, kui keegi tuleb ja teeb. Tean, et Kervin saab hakkama. Elus ei tohi kerge olla, sest raskused arendavad. Siis tunned, mis on tõeliselt hea. Jalgpall on nagu elu: kui on elus parem, siis on ka mäng hea. Kasvatan alati oma poisse nii, et mis ka ei juhtu, tuleb positiivseks jääda ja nii kaua otsida, kui mäng ikka paremaks läheb.”
MARGE TASUR
