Vooremaa alustas juba mõne aja eest intervjuude sarja Tartu- ja Jõgevamaalt valitud riigikogu liikmetega. Tänases lehes räägime Eesti Konservatiivse Rahvareakonna (EKRE) liikme Kert Kingoga.
Te olete pärit Tartu lähedalt Kõrvekülast?
Jaa, aga esimesed neil aastat elasin hoopis Rahingel, Kõrvekülas kuni 15. eluaastani. Seal käisin lasteaias ja viis klassi koolis. Siis läksin muusikakallakuga klassi Tartu 7. keskkooli, mis praegu on Tartu Karlova kool.
Õppisin seal kooli lõpuni. Olin tantsuvõistluste pärast palju koolitööst eemal, sain teha ära kolm lõpueksamit, ülejäänute aeg ei klappinud. Need tegin hiljem täiskasvanute gümnaasiumi juures.
Mis ajast tantsimisega tegelete?
Esimesest klassist peale. Alguses õpetas Edgar Lepik, tema oli siis ainuke, kes õpetas lastele lihtsalt peotantsu. Siis tuli Jaan Siilak tantsuklubist Kiki, kus ka mu vanemad tantsimas käisid.
Tema treeningmeetodid olid võrdlemisi ranged, jõulised ja järsud. Aasta enne gümnaasiumi lõppu vahetasin treenerit. Tegime sellega sensatsiooni üle Eesti. Keegi ei olnud varem niisugust sammu astunud. Noortemajas Sõprus vedasid tantsuklubi Olavi Raig ja Ilme Tiik, väga andekad tantsutreenerid, kuhu üle läksime. Saime pooleaastase võistluskeelu.
Tantsimine oli suures osas minu elu. Vaba aeg läks kõik trennidele ja suvel olid tantsulaagrid. Me saime selle aja jooksul eluks väga palju õigeid õpetusi, näiteks elementaarsed viisakus- ja käitumisreeglid.
Olime Eestis üks esimesi laste võistlustantsuklubisid, mistõttu osalesime palju Nõukogude Liidus toimunud võistlustel. Meid kajastati palju ajalehtedes-ajakirjades, AKsse ja Vremjasse sattusime ka. Olime tähelepanu all ja nõuti, et me oleksime eeskujud ning käituksime hästi.
Tartu mitmest koolist käis enam-vähem üks grupp koos esimesest klassist keskkooli lõpuni välja. Minu tantsupartner oli kaua aega minu kaksikvend. Meil on kolm aastat vanem vend ka.
Pärast kooli lõpetamist?
Võtsin aja maha ja keskendusin pere loomisele. Olin 20, kui mul tütar sündis. Nautisin seda, et sain aasta järjest kodus (Tartus) olla ega pidanud kuhugi sõitma. Olin noor, mul oli energiat ja ema roll meeldiv. Tänapäeval oleks see väga vara, aga olen kindel, et olin selleks täiesti küps. Hästi vahva aeg oli.
See oli tollal valikute küsimus. Tahtsin minna õppima psühholoogiat, aga siis võeti seda ala õppima üle aasta. Kui kooli lõpetasin, kursust ei alustatud. Ma ei soovinud suvalist eriala õppima minna ja sellepärast keskendusin pere loomisele. Teadsin, et tahan olla noor ema.
Kuigi abiellusime noortena ja abielu sai suhteliselt ruttu otsa. Nüüd olen teist korda abielus, juba kaheksa aastat. Lapsi on üks, 31-aastane tütar.
Millised olid esimesed töökogemused?
Kooli kõrvalt hakkasin tööl käima. Tartu linnapolikliinikus otsisin registratuuris patsientide kaarte välja. Et gümnaasiumiastmes õppisin kaubanduse kallakuga klassis, olin suvel poes Mäng ja Kool praktikal, jäin kauemaks kui oli võimalus ja õpilasmalevas parasjagu ei olnud.
Olen elanuad väga põnevat elu. Kui lapse kõrvalt tööl käisin, koolitasin aastaid Tartu misse. Õpetasin neid laval liikuma. Olen õpetanud ka Sixtina Tartu osakonnas modellidele lavalist liikumist, olnud aeroobikatreener ja teinud Tartus palju seltskonnatantsu kursusi.
Grupid olid suured, 40 paari. Kursused kestsid kuu aega, kaks korda nädalas, poolteist tundi korraga. Selle aja jooksul oli eesmärk õppida ära kaheksa tantsu, neli standardtantsu ja neli Ladina-Ameerika tantsu.
Kui algul seda lubasin, ega nad uskunud. Aga pärast tõesti tantsisid. Mõned kippusid küll omavahel tülli minema. Otsustasin, et vahepeal tuleb vahetada partnereid. Lõpptulemus oli parem.
Ilus oli vaadata, kuigi õpilased olid ise algul veendunud, et neil ongi kaks vasakut jalga ja mitu paremat külge. Väga kirglikult võeti asju, koju minnes nägin, kui veel tee peal vaieldi, kuidas see samm pidi olema.
Ja päris töökohad?
Esimene riigiasutus, kus töötasin, oli tööinspektsioon. Olin niikuinii plaaninud minna juurat õppima. Läksin Tallinna majanduskooli, mitte Tartu ülikooli. See oli teadlik valik. Olin õppekavasid võrrelnud, mind huvitas just praktiline pool. Ei paelunud see, et õpin küll ladinakeelsed nimed selgeks, aga ei oska seadustes orienteeruda. Olen Tallinna majanduskoolist saadud haridusega väga rahul.
2017 läksin uuesti õppima, nüüd magistrantuuri ärijuhtimist ja inimressursside juhtimist. Magistritöö teema on ettevõttesisene konkurentsivõime. Igapäevatöös on vaja ka asju, mida koolis ei õpetata. Otsuste vastuvõtmine, tegevuste delegeerimine ja teised üldised pädevused, kasvõi aja planeerimine, millest sõltub see, et üks inimene on edutamise puhul eelisolukorras. Kavatsen sel kevadel jõuda magistritöö esitamiseni.
Olete teinud ka uurijatööd?
Ma pole kunagi unistanud politseinikuks saamisest, aga majanduskoolis oli meil ka kriminaalõigus ja menetlustaktikad, see oli põnev ja meeldis väga. Haldus- ja asjaõigus ei paku mulle erilist huvi.
Pöördusin politseisse sooviga tööle saada ja mind võetigi uurijaks. Mäletan siiani oma esimest juhtumit. See ei olnud üldse ilus. Esimese töönädala jooksul leiti laip, oli ennast Emajõe ääres üles poonud. Ta ei näinud enam inimese moodi välja.
Esimene juhtum, mille lahendasin, oli üks lugu, milles kannatanu ei rääkinud päris tõtt. Lõpuks, kui ta hakkas ennast puntrasse rääkima, tuli ta minu juurde advokaadiga. See ei ole päris tavaline, pigem on kahtlusalusel advokaat kaasas.
Tegelesin politseis mitme asjaga. Kui näha kogu aeg ühesuguseid asju, on oht tuimaks muutuda.
Vahepeal olid kõik uurijad, kogu uurimisosakond, ühes majas ja siis tuli teha kõike. Uurida metsakuritegusid, tööõnnetusi, tapmisi ja vargusi. Kõigega pidi tegelema.
Olin ka maakonnauurija ja majanduskuritegude uurija. Teemad olid intellektuaalse omandi pettused ning patendi ja kaubamärgiõiguse rikkumised. Palju oli probleeme autoriõigusega, piraatkoopiate jagamise ja arvutites piraatprogrammidega.
Hiljem olin üldkuritegude uurija, siis oli suur kelmuste laine seoses SMS-laenudega. Need läksid juba netipõhiseks, jälitustoimingud olid seal põnevad. Aga uurijatel olid valved, mida tuli teha kuus kaks. Üks valvekord kestis 12 tundi, siis tuli tegeleda kõigi asjadega, mis kvalifitseerusid kuritegudeks ja vajasid uurijat.
Kas see töö inimarmastust ei hävitanud?
Ei, aga vahepeal läksin politseist ära, lihtsalt ei suutnud rohkem. Sattusin kohale, kus 14-aastane laps oli ennast üles poonud, mul oli endal sama vana laps kodus. Neid lugusid tuli järjest mitu ja tundsin, et ma ei saa rohkem, sest võtan liiga palju hinge.
Olite ametis ka pangas ja maksuametis?
Kaks aastat olin pangas, tagasi majanduse juures. Aga ma ei leidnud sealt ikkagi seda, mis mu hinge toidaks. Eksimisi mul ei olnud, numbrid läksid õigele kohale. Olen alati olnud väga kohusetundlik ja organiseeritud inimene.
Arvasin, et väga pikaks ajaks ei tohi ühte nišši jääda ning kandideerisin maksu- ja tolliametisse.
Hästi lihtsustatult MTA struktuurist. Kui kontrollosakond tuvastab mingi maksurikkumise, siis üldmenetlusosakond hakkab maksu firmalt välja nõudma. Kui seda ei saa ettevõttelt kätte, läheb asjaajamine sissenõudmise ja erimenetluse talitlusele. Need on olukorrad, kus hakatakse kohaldama juhatuse liikme vastutust. Seaduse järgi saab firma võlgade eest vastutama panna juhatuse liikme oma isikliku varaga.
Seal on vaja teha hästi põhjalik analüüs, kas ettevõtja on teinud oma ärilistes otsustes midagi valesti, ja eksida ei tohi.
Politseis peab uurija leidma ühise keele kannatanuga ja toetama teda, ta peab suutma suhelda tunnistajatega, see on juba teine suhtlusviis ja ta peab toime tulema teo toimepanijaga. Mida ma kõige rohkem uurijana töötades õppisin, oli inimeste tundmine – kellega kuidas suhelda.
Mingis mõttes oli töö maksuametis ka sarnane.
Kas meil makstakse makse korralikult?
On nii ja teisiti. Neid, kes kohusetundlikult maksavad ära, ja neid, kes arvavad, et maksud on lollidele. Tundub, et väikeettevõtja maksab isegi korralikumalt makse ja on kohusetundlikum.
On inimesi, kes on väga seaduskuulekad ja saavad aru, et on vaja, ega hakka asju keerulisemaks ajamagi ja neid, kes igas olukorras mõtlevad, kuidas nihverdada.
Tean, et teil on põnevad koerad.
Need on skaiterjerid. Väga vana tõug, Eestis neid väga palju ei ole. Tartu kandis kõige enam, ligi kümme.
Lapsepõlves oli mul selline koer, tal ei olnud küll tõupabereid. Kõrvekülas klassivennal oli, ta oli nii ilus ja tahtsin endale ka. Kui kutsikad tulid, siis saingi. Aga temaga läks kurvasti. Siis liikus palju koertekatku, ta jäi haigeks ja suri, hoolimata sellest, et me teda ravisime.
Teadsin kogu aeg, et kui jääme paiksemaks, me abikaasaga armastame nimelt väga reisida, siis võtame koerad. Mõne aasta eest leidsime, et on aeg. Paar aastat hiljem võtsime teise, neil on koos tore mängida.
Mul on kass ka olnud. Kass otsustab ise, millal ta tahab sülle tulla või nurruda, aga koer on alati su üle rõõmus ja toetav.
Kui võtsime koera, uurisin Youtube’ist ja rääkisin kasvatajaga, et saaks ikka kõik õigesti. Et koerast kasvaks terve, hästikasvatatud ja õnnelik loom. Täiskasvanuna mul ju koera ei olnud ja abikaasale oli see ka esimene kogemus, aga kõik läks ilusti.
Ma ei ole eriti näituseinimene, kuigi olen küll oma koeraga mõned korrad käinud. Seda tõugu on suhteliselt vähe ja tal on head tõuomadused, et kui keegi tahab paaritada, siis on näitusetulemusi vaja. Saime minu jaoks üllatavalt väikese näitustel osalemise arvuga tšempionitiitli kätte. Nüüd noorema koeraga hakkasin ka harjutama. Vanem oli nii õnnelik, kui näituserihma nägi. Ju talle siis meeldis – ja mina veel muretsesin, et äkki ei sobi.
Aga koerad-kassid pole ainukesed, kellega elamist olete jaganud?
Kalad olid meil ka kunagi – 130 liitrises akvaariumis, mis oli väga huvitav projekt. Enne tuli endale selgeks teha, millised kalad võtta, sooja või jahedama vee omad. Seal tuleb kooslus paika saada, kes ja kuidas omavahel läbi saavad. Mul olid skalaarid, neil on oma territoorium ja nad on natuke kurjad. Võtsin sinna juurde punamütsikesekalad, kuldkalad, aga valged, pärlmutrised ja justkui punase mütsikesega. Teleskoopkalad ka ja oranžid mõõksabad. Põhjakoristajad olid ja klaasipuhastajad. Igaühel oli oma roll. Eks algul oli seal igasugust terroriseerimist, aga lõpuks leidsin koosseisu, kes väga hästi toimis.
Nüüd elan jälle maal, mitte uuselamurajoonis, meil on vana talukoht Tartu lähedal, jõe ääres. Vahepeal elasin 30 aastat Tartu linnas, algul kesklinnas, siis Annelinnas. Aga nüüd maal tagasi – Tartu lähedal Erala külas. Meil on suured võimsad kased, seal elab nirk ja teeb oma tööd. Koprad on, samuti oma oravad. Linde on palju: roherähn, musträhn, suurkirjurähn, väike kirjurähn, kühmnokkvint ja olen näinud isegi jäälindu. Mäger on hoovis käinud.
Mis ajast tunnete huvi poliitika vastu?
Mulle on minu kodumaa väga korda läinud. Riigiametnikuna pead ju kursis olema, mis riigis toimub. Politseiametnikuna pead hindama kus, kuna või mis on konfliktiohtlikumad kohad või teemad. Ametnikuna ei oleks enne viimast avaliku teenistuse seaduse muutmist võimalik olnud kuuluda ühtegi parteisse.
Ega ma enne ei mõelnudki väga osalemise peale, kui tuli konservatiivne rahvaerakond. Mulle nende vaated meeldisid, just eestimeelsus ja see, et räägitakse arusaadavas, lihtsas eesti keeles. Mind nii häirib, et nii ministeeriumites kui ka riigiametites tükitakse kasutama kantseliiti, kus on rida uhkeid sõnu, kuid sisu on null. Asjadest tuleb rääkida nii, nagu need on, lihtsat keelt kasutades. Ma olin ju näinud seda riigiasutustes. Mulle on väga tähtis meie rahvus, meie kultuur.
Abikaasa astus EKREsse ja mina astusin vist paar tundi pärast teda, et kasvõi sellega näidata oma suhtumist.
On ju päris levinud vaade, et mistahes poliitiline tegevus on viis ajada taga omakasu.
Vaat ma ei sobitu sinna seltskonda, kes on omakasu peal väljas. Mul ei ole ühtegi ambitsiooni, mis oleks jäänud rahuldamata. Pole kunagi unistanud riigikokku minekust. Leian mingi ala ja teen oma asja hingega ja korralikult. Majanduslikult ei ole ma ka nii halvas olukorras, et ainuke võimalus oleks kusagil erakonnas olla, et äkki saab siis paremale järjele.
Ma ei ole tulnud lihtsalt tähelepanu otsima. Kui tantsimise omal ajal lõpetasin olin tähelepanu saanud küllalt. Aplausid, klõpsivad fotoaparaadid, teleülekanded. Ma ei saa öelda, et ma väga ootaksin või naudiksin seda.
Kuidas sai lihtliikmest piirkonnajuht?
Olen hästi palju tegelenud korruptsiooniküsimusega. Mind häirib korruptiivne käitumine. Kuna mul on uurijataust, sobisin EKRE korruptsioonitoimkonda. Mind valiti selle juhatajaks. Hakkasime tegelema korruptiivse käitumise teemadega Pärnu linnavalitsuses, PRIAga, Luunja vallaga.
Mind häirib, kui võetakse vastu töökoht, et ise ja sugulased-tuttavad kasu saaksid.
Kas korruptsioon väheneb meie ühiskonnas?
Usun, et see muutub kavalamaks. Seda on ikka liiga palju. Rohkem, kui tohiks olla.
Kuidas mina lihtinimesena võiksin korruptsiooni tajuda?
Ega enne, kui ise hammasrataste vahele ei jää, ei märkagi. Rikutakse näiteks tavalise inimese, tavalise väikeettevõtja õigusi ehk seatakse ta ebavõrdsesse olukorda. Mina olen käinud tööandjaga oma õiguste kaitseks kohtus, viimati maksuametiga ja jõudsin riigikohtusse välja.
Mis mulle meelehärmi tekitas, on see, et kompensatsiooni maksid mulle ju kõik maksumaksjad, aga kuidas eksinud ametnikud selle eest vastutavad? See on koht, millega tuleb tegeleda.
Riigikogu valimistel oli minu peamine teema korruptsioon, usun, et see läks inimestele ka korda ja viis mu riigikokku. Ma tõesti leian, et kui inimestel on kõrgem positsioon, ei anna see õigust käituda teistega, nagu ise tahan.
Ja siis oli möödunud aasta sees viis kuud ja üksteist päeva ministriametit?
Jah, mul pole midagi häbeneda. Selles olukorras oli väga hästi näha, kuidas meedia oli sisuliselt opositsiooni tööriist, et kangutada lahti EKRE minister.
Pastakast imetud etteheited. Minister ei läinud koosolekule – ministrid ei ole varem neil koosolekutel käinudki. Minister Kingo ei käinud väliskomisjoni ees aru andmas – minister Kingole ei olnud kutset saadetud. Minister Kingo kardab lennukiga sõita – olen mehega reisinud keskmisest eestlasest oluliselt rohkem. Minister Kingo ei räägi inglise keelt – ma ei ole väitnud, et ma olen filoloog. Kui Postimehe ajakirjanik helistas ja küsis, kas ma olen koolis õppinud inglise keelt – ei – ma õppisin saksa keelt, aga rohkem ta mu käest ju ei küsinudki.
Mis tasemel see inglise keel siis ikkagi on?
Olen käinud palju kursustel ja saan ilusti hakkama. Ma ei räägi filoloogi tasemel, ei räägi nii puhtalt erialase sõnavaraga, aga mul ei ole probleeme inglise keeles suhelda. Kokkulepete detailid ei olegi ju ministri teema, need kohtumised on nii, et kui on mujalt ametnikud, on ka Eestist, kui on peaministrite kohtumine, siis ongi peaministrid.
Tundsin, et ma tegin õiget asja – Eesti Posti teemal ja küberjulgeoleku probleemiga. Me ei saa enam Eestit kui digiriiki müüa.
Milles on meie suurimad riskid?
Hakkasime oma digiriiki ehitama, nii et tegime väikse vundamendi valmis ja esialgu plaanisime ehitada kolm korrust. Läksime nii elevile ja tegime kogu aeg korruseid juurde, aga vundament on ette nähtud kolmele. Me oleme haavatavad igalt poolt.
Meil on küll küberturvalisuse spetsialiste, kuid nende tegevus on tagaplaanile jäetud. Igapäevasest pisihooldusest enam ei piisa. Käitumine on muutunud, ka riikidel. See tuleks võtta prioriteediks ja suunata sinna ka raha. Mu meelest me ei peaks arendama juurde uusi digiasju, vaid suunama ressursid sellele, et teha olemasolev turvaliseks, et selles ei ilmneks anomaaliaid.
Nagu mullu tuli välja, et kasutati surnute ID-kaarte, mis peaksid oleme kehtivuse kaotanud, aga nendega tehti tehinguid.
Ministriamet lõppes ka omamoodi pauguga?
Selles mõttes tegin selle paugu ju ise. Ma nägin, mis lõksu mulle püüti seada. Taheti, et ma rikuks andmekaitseseadust. Mina ei olnud nõus neile küsimustele vastama. Jako Väli meediategevus sobis mulle, mul oli vaja meedianimest.
Kas ministriameti pauguga lõppemine rööpast välja ka viis?
Ei, see oli minu otsus. Ma oleks võinud veel kuu jätkata, aga ei soovinud seda. Naasin oma tööle riigikokku, ja saan seda teha palju paremini. Positsioon, ametinimetus või auto pole see, miks ma midagi teen. Tahan korda saata õiget asja. Olen olnud situatsioonides, kus mind on reaalselt relvaga ähvardatud, seega mõni artikkel mind rööpast välja ei vii.
ANDRA KIRNA
Kert Kingo
Sündinud 5. märtsil 1968 Tartus
HARIDUS
2017 ettevõtluskõrgkool Mainor (magistriõpe), ärijuhtimine, ettevõtte inimressursside juhtimine
1998–2001 Tallinna majanduskool (kõrgharidus), jurist
1986–1987 Tartu täiskasvanute gümnaasium
1980–1986 Tartu 7. keskkool (Tartu Karlova kool, keskharidus)
1975–1980 Kõrveküla kool (Kõrveküla põhikool)
TÖÖ
2019 riigikogu liige
2019 majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, infotehnoloogia ja väliskaubanduse minister
2011–2017 maksu- ja tolliamet, tulude osakond, sissenõudmise erimenetluse talitus, jurist, peajuristi kohusetäitja
2006–2011 politsei- ja piirivalveamet, menetleja
(kriminaalmenetlus ja -jälitus) Lõuna politseiprefektuur, menetleja (kriminaalmenetlus), teenistuslik auaste politseikomissar
2004–2006 AS SEB Ühisliising, krediidiosakonna administreerija
2001–2004 Tartu politseiprefektuur, uurija-politseiinspektor (kriminaalmenetlus)
1998–2001 Tartumaa tööinspektsioon, sekretär
1996–1997 Tallinna Piimatööstuse AS, müügisekretär
1994–1997 AS Belli Travel, sekretär-asjaajaja
