Iga nädal toob uusi põhjuseid, miks EAS-ile ja toetuste jagamisele kapitaalremont teha.
Kohe, kui kusagilt saab raha ilma, et oleks vaja tagasi maksta või tööd vastu pakkuda, algab suur jama. Eriti halva pöörde võtab asi siis, kui raha jagamise üle otsustamine peab olema läbipaistev ning demokraatlikult kontrollitud.
Et otsest vargust vältida ja erinevate avalike toetuste eesmärgipärast kasutamist tagada on tavaliselt taotlemis- ja otsustamisprotsess detailselt reguleeritud ning nõuab iga sammu bürokraatlikku dokumenteerimist. Mis omakorda tagab, et tavalisel inimesel pole lootust neid protsesse mõista ning tekivad teenusepakkujad, kes tasu eest (vaba turumajandus, ärge unustage, toetused või mitte) läbi murda aitavad.
Reeglite korrektne ja oskuslik järgimine võib tagada koguni selle, et raha saavad ettevõtmised, kelle toetamise soovi raha jagajal tegelikult ei üldse ole. Nii läks näiteks “alternatiivmeediaväljaandega” Telegram, kel õnnestus EAS-ilt 5000 eurot saada. EAS-i pressiesindaja oli sunnitud selgitama, et nende eesmärgiks ei olnud “hinnata, milline on vahendatavate uudiste päritolu või usaldusväärsus”.
Sel nädalal saime teada, et EAS pöördus politseisse kriminaalasja algatamiseks idufirma suhtes, mis pidi 2,4 miljoni euro suuruse toetuse abil valmis tegema universaalse ettemakstud kõnekaardi, kuid … loomulikult ei teinud seda. Eraldi sai kolme noore mehe firma veel ligi 200 000 eurot olematu kaardi turustamiseks. Raha liikus 2011. ja 2013. aastal ning mõningase elukogemuse pealt võib kindlalt öelda, et praeguseks on see ühel või teisel viisil läinud.
Kui kriminaaluurimine algas äsja, siis juba 2015. aasta veebruaris ilmus ingliskeelses Eesti idufirmadele pühendunud blogis .ee bubble lihtsal avalike dokumentide lugemisel ning väidetavat imekaarti väljatöötava ettevõtte kontoris kohalkäimisel (seal polnud kedagi) põhinev ülevaade, kust selgus, et enam kui 2,5 miljoni euro kasutamist polnud toetuse andja sisuliselt mitte kuidagi kontrollinud. Veelkord, see oli poolteist aastat tagasi.
Selge, et teadlikult vasakule panemiseks keegi kolmele sümpaatsele noormehele raha ei andnud. Aga paberid olid õigesti täidetud ning ju tundus ka jutt usutav ning kooskõlas käibiva moega. Jumal teab, kui palju nii tegelikult on toetusi välja makstud ja veel makstakse.
Kuid palju hullem on, kui avalikkusel tekib veendumus, et kogu läbipaistvusest ja reguleeritusest hoolimata võib poliitilise tahte olemasolu korral toetusesaajaid samade reeglite oskusliku kasutamise raames väga erinevalt kohelda. Usun, et kui mitte varem, siis lõppenud nädalal on see veendumus Eestis tekkinud.
Kelle peas sündis mõte, et parim lahkumiskingitus niigi räsitud mainega presidendile on neli aastat varjus hoitud otsus kahesaja tuhande euro suuruse sihipäraselt kasutamata toetuse “osaliseks tagasinõudmiseks”? Miks ei oleks EAS-i nõukogu presidendi ametiaja lõppedes võinud lihtsalt teha otsust, et kogu seda toetust ei nõuta tagasi ja punkt? Milleks võlts jutt, et toetuse saaja on “projekti eesmärgi osaliselt täitnud ja /…/ tutvustanud Eestit kui turismi sihtkohta ning olnud avatud presidendi külalistele, kellele on pakutud projekti äriplaanis lubatud teenuseid”?
Vägisi tekib tunne, et nii kurikavala lõksu sai Eesti riigipeale korraldada ainult pahatahtlik inimene või inimeste rühm, kelle huvides oli presidendi institutsiooni pisendada ja kahjustada, selle mõjuvõimu kärpida.
Kas saame tänaste teadmiste valguses vaadata tagasi 2012. aastasse ja täiesti kindlalt öelda, et see, kuidas president Toomas Hendrik Ilves käitus Reformierakonna rahastamisskandaali ajal, oli ainult tema enda valik? Äkki häirisid siis ja hiljemgi otsustavat väärtuspõhist tegutsemist isiklikud kaalutlused või hirmud? Ma tõesti loodan, et nii ei olnud, aga kindel enam olla ei saa.
Kui vähegi võimalik, siis peaks EAS-i ja teiste sarnaste asutuste kaudu igasuguste ettevõtlustoetuste jagamist oluliselt piirama. Eesti oleks küll siis suur erand teiste riikide seas, kuid eetilises plaanis ja riigi antava signaalina oleks sellest palju kasu. Ühtlasi tuleks tõsiselt kaaluda EAS-i praegusel kujul laialisaatmist ja seejärel eesmärk eesmärgi haaval läbikaalutult uute Eesti majanduse edendamise asutuste või asutuse loomist nullist.
ANVAR SAMOST
