Keraamikuna teistmoodi laste ja vanade ahjude maailmas

Üldiselt arvatakse, et kõrgharidusega kunstnikud elavad ainult Tallinnas ja Tartus, sest väiksemates linnades, saati siis maal, pole neil midagi teha. Siimustis elav keraamik Meedi Ümar on tõestanud, et kui jätkub julgust kannapöördeid teha ning taas ja taas nullist alustada, saab kunstnik ka maal huvitavat elu elada.


Meedi Ümara lapsepõlv möödus Jõgeval. Kui praegu tegutseb siingi kunstikool, siis Meedi on ühes varasemas intervjuus öelnud, et tema “kunstikooliks” oli paberist nukkude ja neile riiete joonistamine. Kunstiinstituuti ta esimesel katsel sisse ei saanud, ent ei jätnud jonni ja sai aasta pärast oma tahtmise.

  1. aastal, pärast instituudi lõpetamist, tuli ta kunstnikuks Siimusti savitööstusse ehk tollase nimega Tallinna Ehituskeraamika tehase Jõgeva osakonda. Praegu jagab ta end, kui kujundlikult väljenduda, kooli ja Oldschooli vahel. See tähendab, et ta on Kiigemetsa kooli kunstiõpetaja ning ajalooliste eeskujude järgi ahjupotte valmistava OÜ Oldschool tegevjuht.

Erivajadustega lastele mõeldud Kiigemetsa kooli kunstiõpetuse õpetaja on Meedi olnud selle kooli algusest ehk 1998. aastast peale. Meedi enda kunagine koolikogemus ei kattu just kuigivõrd sellega, mida ta praegu Kiigemetsa koolis teeb.

“Meil oli omal ajal üle neljakümne õpilase klassis ning kõigil ühed õpikud ja üks õppekava. Kiigemetsa koolis on praegu praktiliselt igal lapsel individuaalne ja võimetekohane programm. Ning õpetaja ja õpilane suhtlevad arvuti vahendusel ka tunnivälisel ajal. Tunniandmine on vaid osa õpetaja tööst,” kinnitas Meedi.

Tema sõnul on õpetajal klassis abiks suur hulk tehnikat: tava-, süle- ja tahvelarvuti, videokaamera, dokumendikaamera, projektor jne. Lastele tulebki pidevalt vaheldust pakkuda, mängude kaudu loovust arendada jne, sest paljud neist ei suudagi pikemat aega üht ja sama asja teha.

Loomulikult tegeldakse Meedi tundides ja tema juhendatavas kunstiringis ka traditsioonilisema kunstiga, aga suuremate poistega teeb ta praegu näiteks kooli tutvustavat videofilmi. Droonivõtted kooli spordiväljakutest ja õuesõppe aladest tehti ära juba ilusate ilmadega, nüüd on vaja sisevõtted teha. Plaanis on teha ka õppefilme, näiteks füüsikakatsetest ning sellest, kuidas kingakarbist muusikariista teha ja sellel mängida. Pooleli on ka paar animatsiooni.

Oma PÖFF?

“Võime vist varsti oma PÖFFi teha,” naeris Meedi ja lisas, et käis filmitegemiseks vajalikke teadmisi omandamas nüüdse Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna juhi Helen Undi juhendatud kursusel.

“Olen poistele öelnud, et mina oskan põhiliselt kamandada, aga filmi peavad tegema ikka nemad ise,” sõnas Meedi.

Päeva lõpuks on ta enda sõnul vaimselt üsna väsinud. Samas on Kiigemetsa kooli lapsed väga toredad, siirad ja vahetud. Nad räägivad Meedile mõnikord sedagi, mida teistele rääkida ei taha. Meedi usub, et nad võtavad teda kui head vanaema.

Kiigemetsa koolis on korrarikkumist ilmselt vähem kui teistes koolides. Seal tuleb Meedi sõnul arvestada pigem meditsiiniliste ning vanemate kasvatusvigadest tulenevate probleemidega.

“Kõik inimesed, kes nende lastega tegelevad, peaksid järgima ühtseid käitumisreegleid, aga vanemad seda pahatihti ei tee. Ning seetõttu on nädala algused, mil lapsed värskelt kodunt tulnud, meil keerulisevõitu. Osa lapsi ei tahagi tegelikult koju minna, sest nad on kooli elurütmiga nii harjunud,” tõdes Meedi.

Kui suurtes koolides kujuneb tihti välja n-ö eliit, kes alati laulab, tantsib ja luuletusi loeb, siis Kiigemetsa koolis kehtib põhimõte, et kõik peavad esineda saama. Ja keegi selle kooli lastest ei naera, kui ratastoolis või kogelev koolikaaslane lavale läheb.

“Nii et me anname lastele ka sotsiaalseid oskusi. Aga õppimine ja õpetamine pole kunagi ühepoolne protsess. Olen ka ise lastelt palju õppinud,” kinnitas Meedi.

Tema enda kaks poega on ammu täiskasvanud. Ning tänu vanemale pojale Arturile “sukeldus” ta üle kümne aasta tagasi ajalooliste ahjude põnevasse maailma. Artur õppis Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitset ja restaureerimist ning töötab praegu Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitseosakonna peaspetsialistina.

“Artur ütleb, et tema töökoht on terve Tallinn. Et niipea kui ta koduuksest välja astub, ongi ta tööl,” sõnas Meedi.

Kuna Arturi põhiõppejõud akadeemia päevil, professor Juhan Maiste, teadis, et Arturi ema on keraamik, soovitas ta noormehel esimese kursusetöö teha ajaloolistest ahjudest. Samal teemal tegi Artur ka lõputöö. Meedi aitas selle valmimisele tehnilise poole pealt kaasa. Praegu on ta Arturi ja tema kursusekaaslase Joosep Metslangi käivitatud firma Oldschool tegevjuht. Firma ennistab ajaloolisi kahhelahje ja -kaminaid ning valmistab nende eeskujul uusi. Esimeseks “kondiprooviks” oli Alatskivi lossi nelja ahju ennistamine üksteist aastat tagasi. Nüüd võib Oldschooli kätetööd näha ka Ohtu, Vatla, Kõltsu, Vääna, Inju ja veel mitmes mõisas, aga ka paljudes asutustes ja eramajades.

Arstid ja advokaadid

“Meil on olnud üsna huvitavaid ja üsna nimekaid kliente,” ütles Meedi. Kui elualadest rääkida, siis tellivad kahhelahje ja kaminaid kõige sagedamini arstid, eriti hambaarstid, advokaadid, tippsportlased, kõrgkooliõppejõud ja heal järjel IT-mehed.

“Aga Jõgevamaale pole me veel ühtegi ahju teinud,” tõdes Meedi.

Ahjude projektid teeb Joosep Metslang või siis kliendi leitud sisekujundaja, ahjukahlid valmivad Siimustisse Ümarate majapidamisse rajatud väikeses töökojas, kuhu on palgatud kaks suurte keraamikatootmise kogemustega inimest, käsitööna. Ahjukivide valmistamisel kasutatavad massid tellitakse Saksamaalt, glasuurid Itaaliast. Ahjude ülesehitamisel kasutatakse äraproovitud pottseppade abi. Meedi sõnul on kahhelahjude paigaldajad enamasti noored asjalikud mehed, kes käivad ringi ülikonnas ning keda välisel vaatlusel pottsepa ameti pidamises kahtlustadagi ei oska.

“Seda, mida Oldschool teeb, võib nimetada ka pärandkultuuri hoidmiseks,” ütles Meedi. “Ahjukive valmistame me vanade eeskujude järgi. Isegi siis, kui ajaloolisest ahjust on säilinud vaid mõni mullast leitud kild, saame selle järgi tuletada tavakivide, nurgakivide ja karniisikivide vormi.”

Magistrikraadiga Arturi teadmised vanadest stiilidest, tehnoloogiatest ja materjalidest kuluvad selles firmas marjaks ära. Reklaami pole OÜ-l Oldschool endale õigupoolest teha vaja olnudki, kliendid on nad ise üles leidnud.

“Päris tore on telekast või ajalehepiltidelt mõnikord oma kätetööd näha. TV3 “Seitsmeste uudiste” mullune aastalõpu erisaade läks näiteks eetrisse Kõltsu mõisast, kus siis Tanja Mihhailova meie tehtud pruuni ahju taustal laulis,” meenutas Meedi Ümar.

Pojaga ühes firmas tegutsemine on talle hulganisti huvitavaid väljakutseid pakkunud. Kuu aega tagasi sai Meedi aga Arturi üle rõõmustada teiselgi põhjusel: talle anti muinsuskaitseameti 23. sünnipäevale pühendatud seminaril üle Agne Trummali nimeline noore muinsuskaitsja preemia pühendunud muinsuskaitsetöö ning entusiastliku ja sütitava kultuuripärandit tutvustava tegevuse eest.

Meedi Ümarat teatakse Jõgevamaal ka kui hinnatud portselanimaalijat. Portselanimaali tehnikas firmakingitusi ja auhindu on temalt aastate jooksul palju tellitud. Üks järjekindel tellija on olnud Eesti Taimekasvatuse Instituut. Neile mõeldud portselani maalides kasutab ta aastast aastasse samu motiive, et kingisaajatel tekiks eri aastate kingitustest kokkusobiv komplekt.

Muuseumi taastulek

Meedi abikaasa Hillar Ümar on erialalt inglise filoloog, hingelt aga harrastusajaloolane ja vanavarakoguja.

“Hillari huvid on nii mind kui ka meie poegi palju mõjutanud,” kinnitas Meedi. “Kui Hillar paarkümmend aastat tagasi Vabadussõjas käinud meeste mälestusi korjas, ei saanud ma temast aru, sest minu jaoks oli tähtis minu looming. Nüüd, kui ta on vanad märkmikud välja otsinud ja talletatud materjalist raamatut vormib, saan aru, milline väärtus see on.”

Ajapikku on terve pere Hillari eeskujul vanavara kogumise kirega nakatunud. Kui kellelgi sünnipäev hakkab tulema, siis ei taheta kingiks uut nutiseadet, vaid vana kohviveskit või Lutheri vabriku tooli. Meedi jälgib osta.ee keskkonnas tehtavaid pakkumisi ning on soetanud sealt nii mõndagi põnevat, näiteks maailmakuulsas Sevres’i portselanitehases toodetud sulepesade ja küünlajalaga tindipoti.

“Kui kuulasin instituudi ajal professor Helene Kuma juttu sellest, et isegi väikseim, kahetassiline Sevres’i portselanist serviis maksab pool miljonit Prantsuse franki, siis ma ei osanud isegi unistada, et mul võiks selle firma toodangu näidis kodus olla. Aga nüüd on kõik võimalik,” tõdes Meedi.

  1. aastate lõpus käivitas ta koos abikaasa Hillariga Siimustis savikaupade muuseumi. Peatselt on Hillar ja Artur Ümara ning Toomas ja Janek Kursi eestvedamisel plaanis uus muuseum käivitada, aga mitte Ümarate kodu õuemajas, nagu varem, vaid Siimusti savitööstuse kunagises valamisruumis. Seal saavad Ümarad eksponeerida oma huvitavaid keraamika-, klaasi- ja muid kogusid.

Meedi Ümar on seda meelt, et ka kunstnik saab väikeses kohas elada.

“Suures linnas tuleks kogu aeg kellegagi konkureerida ja võistelda ning pere omamist ei saaks endale vist üldse lubada: tuleks elada üksnes iseendale ja oma loomingule. Maal on elu kuidagi loomulikum. Ja tegelikult pole geograafilisel asendil tänapäeva liikumis- ja sidepidamisvõimaluste juures enam üldse erilist tähtsust,” arvas Meedi.

Eelöeldu ei tähenda, et pealinnas üldse ei käiks. Vastupidi: praegu on tal sinna üsna tihti asja, sest mõlemad pojad elavad Tallinnas (noorem poeg Peep töötab kaitseväe peastaabis) ning vanema poja, Arturi, peres kasvab kaks vahvat tüdrukut, aastane Piibe ja kolmene Inger.

“Tahaksin nendega palju rohkem koos olla, kui mul praegu võimalust on. Ja kunagi tahaksin end veel maalikunstis teostada, aga ka selleks peaksin olema vabam inimene, kui ma hetkel olen,” ütles Meedi Ümar.

MERJE TALISTU, Kiigemetsa kooli huvijuht:

See, et meie koolis on tööl professionaalne keraamik, on andnud meie lastele unikaalse võimaluse oma loovust ja käelisi oskusi arendada. Ilma Meedita poleks nad kindlasti nii palju eduelamusi saanud ega pääsenud nii palju kooliseinte vahelt välja.

Kuus aastat tagasi võitsid meie kooli lapsed näiteks Poola vabariigi saatkonna poolt Chopini 200. sünniaastapäeva puhul korraldatud kunstikonkursi ning said auhinnaks reisi Poolasse. Meie õpilased valmistasid ka kaheks suurpeoks, 2011. aasta noorte laulu- ja tantsupeoks ning 2014. aasta laulu- ja tantsupeoks Jõgevamaa kolonni kujunduselemendid. Kui koorilauljate ja tantsijatena nad konkursisõelast läbi ei pääse, siis sel moel said nemadki suurpidudest osa ja seda taas tänu Meedile.

Meedita poleks meie koolis vist üldse keraamika tegemise võimalust: Saksamaalt pärit sõbrad kinkisid meile põletusahju just teadmisega, et meil on majas keraamik, kes sellega midagi teha oskab.

Tänu Meedile on meie koolil vahva logo (selle kaasautoriks on üks õpilane) ning kõigil meie õpetajatel nimelised kruusid, mida väga hoitakse. Ning Meedi eluterve huumor on vähemasti mind küll mõnikord ummikseisust välja aidanud.

Meedi Ümara elukäik

* Lõpetanud Jõgeva keskkooli

* Lõpetas 1979 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tarbekunstnikuna (keraamika erialal) ning 2003 Tartu ülikooli keemia- ja materjalitehnoloogia õpetajana

* 1979-1994 oli Tallinna ehituskeraamikatehase Jõgeva osakonna kunstnik

* Aastast 1998 Kiigemetsa kooli kunstiõpetaja, aastast 2005 OÜ Oldschool tegevjuht

* On esinenud näitustel Tallinnas, Tartus, Soomes, Rootsis, Hollandis jm

* On kujundanud rohkesti firmakingitusi, rea trükiseid ning Kasepää, Tabivere ja Pala valla vapi

* On 1980. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige

* Perekond: abikaasa Hillar, pojad Artur (35) ja Peep (30) ning lapselapsed Inger (3) ja Piibe (1)

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus