Elu meie ümber muutub iga päevaga. Paraku on nii, et mida aeg edasi, seda kiiremini. Inimesed, kes kümne küünega vanast kinni hoiavad, osutuvad pahatihti piduriteks, eriti kui nad töötavad juhtivatel kohtadel. Sest juhi taga on tegelikult kogu struktuur. Ja kui juht ei näe arenguvõimalusi ega ole valmis muutusteks, siis mida tahta alluvatelt? Nad kas töötavad oma juhile vastu või ei tee mitte midagi.
Kui mõnes asutuses areng pidurdub, siis lahkuvad sealt mõistusega inimesed. Alles jäävad need, kes ei suuda või ei taha kuhugi mujale minna ega end proovile panna.
Põltsamaal on nii juhtunud, et enam kui kümne aasta tagune unistus on teoks saanud ning päevakeskus valmis. Sisuga pole seda hoonet paraku täita suudetud. Võib-olla huvitaski tolleaegseid unistajaid vaid keskuse rajamine. Ja kui maja valmis sai, kadus neil selle vastu huvi.
Seda kummalisem on, et linnavalitsuse sotsiaalosakonna töötajad pole suutnud omavahel selgeks vaielda, millised on päevakeskuse tegelikus funktsioonid ja kui palju raha tuleb selleks eelarvest eraldada.
Ometi on just selle osakonna ülesandeks keskus tööle panna. Mitte ei taha uskuda, et Põltsamaal polegi pädevaid inimesi, kes suudaksid seda teha. Kindlasti on.
4. juuli 2013
