Nii nagu igal asjal on kaks külge, on seda ka tänavusel enneolematult soojal ja kuival suvel. Lõunamaine kliima on suvitajatele ja puhkajatele kui jumalik kingitus. Enam ei tiirle mõtted lõunamaareiside ümber, kui kuurort on ise koju kätte tulnud. Taolist, nüüd juba kolm kuud kestnud suve, ei mäleta ühegi ilmavaatlusjaama andmebaas.
Samas on kõik see loonud meie metsades väga kõrge tuleohu, mis nõuab erakordseid ettevaatusabinõusid. Hoopis kehvalt tunnevad ennast sellises suves aga põllumehed. Seda nii sadadel hektaritel maad harivad farmerid kui ka oma aialapil põllusaadusi kasvatavad potipõllumehed. Kui eelmisel aastal jättis suure osa saagist põllule lakkamatult sadanud vihm, siis tänavu teevad sama töö kuumus ja kuivus.
Ühe kogenud taimekasvataja sõnul vili sel aastal mitte ei küpse põllul, vaid lihtsalt kuivab ära. Eriti hull on olukord suviviljadega, mis lühikese kõrre ja väikese viljapeaga kärbuvad. Kui väikeaiapidaja võib oma saaki osaliselt päästa veel lakkamatu kastmisega, siis suurtel põldudel sõltutakse vaid sellest, mis taevas annab.
Nii on meie põllumehed juba teist aastat järjest sattunud erakorralisse olukorda, kus saaginumber ei sõltu enam eriti põllumehe hoolsusest, vaid pigem looduse määratud seisust. Siinjuures on tänavusel suvel eriti raskes olukorras Kesk-Eesti ja meie maakonna põllumehed, kus sademeid kõige napimalt olnud. Erakorraline suvi nõuab ilmselt ka erakorralisi meetmeid riigilt, et raskesse olukorda sattunud maaharijaid aidata.
