Kuulsin juhuslikult raadiost kellegi väidet, et ega peaministril polegi täit võimu. President Kersti Kaljulaid oma kirjas kogu Eesti rahvale oli ka väga tagasihoidlik, öeldes, et temalgi pole võimu. Aga ta lubas sõna jõuga aidata, eriti kõige nõrgemate eest välja astuda.
Tõsi, sõnal on jõud. Igaüks võib oma minevikust meenutada kellegi ütlust enda kohta, mis on eluajaks meelde jäänud. Olgu see siis mingi kiitev või mahategev repliik või ka pikem arvamus. Kellegi nõuannet arvestades on isegi elukäike muudetud.
See aga, mida president ütleb ja arvab, püütakse meedia poolt silmapilkselt kinni ja seetõttu jõuab presidendi arvamusavaldus igaüheni, kes vähegi teleri-raadio nuppu keerab. Või lehte loeb. Ajakirjandust nimetatakse neljandaks võimuks seadusandliku, täideviiva ja kohtuvõimu järel, neist kahte esimest pidi tasakaalustama presidendivõim. Meedia ühendab või lahutab võimu ja rahvast, selgitab või moonutab võimu otsuseid ja rahva ootusi, rahustab kirgi või õhutab tüli võimu ja rahva vahel, juhib tähelepanu probleemile või sealt kõrvale, vähendab või suurendab asju, teeb musta valgeks või vastupidi, lugesin ühest Arvo Sirendi artiklist. Kui iga presidendi sõna leiab meedias kajastust, siis on tal ju võimu küll ja rohkem? Ja kui meedia ei anna tema sõnumit adekvaatselt edasi, on tal õigus ise sõnastada vastus, kus selgitab, kuidas tegelikult tuleb tema teksti tõlgendada. Vaevalt on väljaannet, kes presidendi artikli kõrvale lükkaks või seda moonutavalt retsenseeriks.
President kinnitab ametisse paljud tähtsa ametikoha täitjad, juhib tseremooniaid, annab armu, tal õigus algatada põhiseaduse muudatusi, kuulutada välja seadusi, kirjutada alla ratifitseerimisotsustele. Eesti presidendil on võrreldes teiste parlamentaalsete riikidega suurem võim tänu veto kasutamise õigusele, mis võimaldab tal osaleda seadusloomes. Ma ei saa aru, miks rõhutatakse, et presidendil on piiratud poliitiline võim ‒ tegelikult võimu on ju küllalt. Minu hinnangul rohkem, kui ta ära kasutab. Eespool mainitud autori seosed meedia ja kohtuvõimuga jäid mulle kahjuks segaseks. Olen aru saanud, et kohtulahendite kvaliteeti Eesti Vabariigis mitte kusagil ei hinnata, ei pisteliselt ega ka põhjendatud kahtlustuste korral. Niisugune olukord on hea taimelava kohtute korrumpeerumisele. Hea ja õiglane kohtusüsteem on aga kindlasti hästi toimiva riigi eeldus, sest mis kasu on headest seadustest, kui neid ei täideta ja kohus seda kindlaks ei tee? Võimust polegi võimalik aru saada, kui juba Ülo Vooglaid pole selle kohta definitsiooni leidnud. Ta on kirjutanud: “Meil puudub võimuteooria. Sõnastamata on võimule tuleku, võimul olemise ja võimult taandumise metodoloogilised lähtekohad. Korrastamata on võimu hoidmise ja kasutamise meetodid.”
Võim on valitsemise eeldus, aga ikka on sellega segased lood nagu Taukari toredas laulus. Ja seda on juba Mikk Mikiver ja küllap paljud teised küsinud, et kellele kuulub võim, kui ta kuulub rahvale. On tavaline, et riigijuhtijad rahvaga ei arvesta. Kui nende poole pöörduda, siis vastatakse formaalselt, sisu nagu ei huvita kedagi. Ikka “linnukese” pärast, et näe, on vastatud. Kui inimesel jätkub “ninatarkust” paluda jätkuvalt sisulist vastust, siis sellele kodanikule enam lihtsalt ei vastata. Ja kurta pole kellelegi, kui riik inimesega ei räägi, aga olulised asjad on inimesele jäänud arusaamatuks.
Peaministri kandidaadile teeb ettepaneku moodustada valitsus ka president – peaminister juhib seda valitsust. Kuidas saab juhtidel olla vähe võimu, kui nemad teevad seadused ja viivad neid ellu? Miks aga võimuga ei käituta nii, et tagataks meie kõikide võrdne rahulolu? Viimase all mõistan seda, et igaühe pöördumistesse ja avaldustesse suhtutaks täie tähelepanuga ja reageeritaks-vastataks adekvaatselt, mitte demagoogiliselt-formaalselt. Olen kohanud niisuguseid probleeme, mille kohta kõik instantsid vastavad, et pole nende pädevus. Niisugust olukorda ei saa ju õigusriigis olla, et probleem on, aga keegi ei ole kohustatud sellega tegelema. Säärasel juhul jääb ju inimesele riigi toimimine arusaamatuks ja siis pole tal ka soovi seadustele ehk võimule alluda. See vist on rahva võõrandumine võimust?
EHA NÕMM
