ETV teisipäevase saate “Vabariigi kodanikud” külalised leidsid, et Eestis seatakse seaduste tegemisel partei huvid rahva huvist kõrgemale. “Hea seadus on see, mis on avalikes huvides,” kommenteeris endine õiguskantsler Allar Jõks.
Asi polekski nii hull, kui riigikogus langetataks otsuseid erakondlikest huvidest lähtuvalt.
Erakondlik asjaajamine ei põhine aga ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Programmid võimaldavad hämada: eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevusplaanid, tulemuslikkuse mõõdikud. Üksikutele seisukohtadele pühendumise korral töötatakse (enamasti) teistele põhimõtetele vastu.
Vaatamata sellele, et suuremate erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, on kaasarääkijate osa neis küllaltki kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla kümne protsendi parteilastest, kaasarääkijate osa on veelgi väiksem.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse võimu tagamiseks. Mainitud poliitilist kultuuritust tingib erakondade rahastamine ja soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus ehk riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus võimaldab praktiseerida (tagatubades toimivat) butafoorset demokraatiat. Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks pinged riigikogus vormistatud otsuste taga nii särtsuvad.
Riigikogu koosseisud komplekteeruvad valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega. Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikoguliikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väiksed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.
Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest, võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väiksearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma nägemusi realiseerima, ülejäänud aga, käsi rusikas, kulmu kortsutama.
Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis enamuse tahtest sõltuda. Sellist lähenemist ei saa populismiks nimetada, küsimus on demokraatia põhialuse paikapidavuses.
i
EUGEN VEGES
