Reedel ja laupäeval Jõgevamaad väisanud Europarlamendi liikme Tunne Kelami hinnangul on uue erakonna loomine kahemõtteline asi, sageli on sellel sama põgus efekt nagu õletulel. Saadakse küll hea tulemus teistes parteides pettunute arvel, kuid see ei taga uue erakonna kvaliteeti. See partei laguneb varsti, temaski pettutakse. Me oleme seda näinud. Sarnane protsess on läbi käidud kogu Euroopa demokraatias.
Silver Meikari möödunud teisipäeval Postimehes avaldatud ülestunnistus, et ta annetas parteile raha, mille päritolu ta ei teadnud, on tekitanud kodumaal elavaid arutelusid. Kuidas Eestis viimasel nädalal lahvatanud erakondade rahastamisskandaal Brüsselisse paistab? On Teie käest juba aru päritud, mis toimub, ja kuidas muu maailm seda kõike vastu võtab?
Eesti on muu maailma jaoks ka praeguses olukorras ikka väga normaalne maa, siin ei maksa ennast üle tähtsustada. On riike, kus on palju dramaatilisemaid probleeme.
Miks siis ikkagi taolised rängad eetika- ja seaduserikkumised?
Meil on omamoodi enesega rahulolu ja stagnatsioon, kuid vaja on värskeid tuuli. Ka erakondades ja poliitikas. Vabatahtlikud annetused on eetika ja vormistamise küsimus. Kunagi ei saa inimesele keelata vabatahtlikku annetamist, see oleks võimatu. See näitab olukorra ebanormaalsust, kui ärimees ei julge avalikult oma nime all erakonda toetada, kartes, et ta saab teiste pool kahjustatud. Need on pinged Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel ehk kui sa toetad Keskerakonda ja tahad pealinnas äri ajada, siis on see soovitatav, kuid saad märgi külge mujal. Peaksime taolist ebanormaalset olukorda püüdma lahendada.
Teine on muidugi see, et annetuste taga on absurdselt ja ebanormaalselt kõrged valimisreklaami kulud, millega rikastuvad reklaamiagentuurid ja erakanalid. Kodanik ei vaja seda lausreklaami.
Mäletan, et Isamaaliit algatas omal ajal välireklaami piiramise, siis viidi see äärmusse ehk välireklaam kaotati üldse. See on samuti absurdne. Küsimus oli, et välireklaam tuleks standardiseerida ja viia inimlikesse piiridesse. Mul oli võimalus veeta üks õhtupoolik Kopenhagenis möödunud aasta septembris, kui Taanis olid ees parlamendivalimised. Jalutasin pargis ja kõikide tulpade otsas olid ühes või teises kombinatsioonis samas formaadis kandidaatide portreed, üks hüüdlause peal. Jalutasin pargi läbi ja ma olin selle ajaga suutnud oma eelistused teha. See on inimlik suhtlemisviis. Meil loodetakse psühholoogilistele mõjutamisvahenditele ja samas lubadustele, mis on nii silutud ja üldistatud, et neist ei jää hiljem enam midagi järele.
Kuivõrd aitaks valimiskampaania kulude ülempiiri kehtestamine taolisi asju vältida?
Usun, et kindlasti. See on lugupidamine kodanike vastu. Milleks taolisi suuri kampaaniaid. Seda raha saaks kindlasti mõttekamalt kasutada.
Aitaks ka seadusemuudatus, mis lubaks firmadel erakondadele annetada?
Ega eraisikul pole keelatud annetada. Praegune olukord Eestis meenutab natuke küberrünnakuid, ma tegelen selle valdkonnaga praegu Euroopa parlamendis. Need firmad, mis on langenud küberrünnakute ohvriks, ei julge seda avaldada, sest see jätab neile märgi külge, et nad on haavatavad või nende konkurentsivõime on vähenenud. Meil on sama olukord — inimesed kardavad.
Praeguste sündmuste foonil on räägitud, et Eestisse tuleb uus poliitiline erakond. Näete Teie seda jõudu kusagil?
Ma näen vajadust ja võib olla ka võimalusi, muu on taktika.
Küsimus on riigi poliitiliste juhtide uuenemisvõimes ja -tahtes. On selge, et oleme praegu kapseldunud rutiini, kus ka poliitikat tehakse nelja aasta perspektiivis, kaugemale ei mõelda. See ongi üks asi, mis eristab poliitikut riigimehest. Viimane vaatab kümne kuni kahekümne aasta taha, poliitik aga järgmisi valimisi. See pärsib väga tugevalt rahvuslikult oluliste otsuste vastuvõtmist.
Me saime küll üle kõige hullemast majanduskriisist, nüüd on meil väärtuste kriis?
Demokraatia kriis algas siis, kui teatud valijate rühmad taipasid, et alati on järgmiste valimistega võimalik riigieelarvest oma rühmale aina rohkem raha hääletada. Sellega me kuigi kaugele ei jõua.
Väikeriigi jaoks on see iseennast õõnestav, sest meie jõudlus on väike. Euroopa Parlament on meile hea eeskuju, sest kõik peavad seal kõikidega koos töötama. Isegi kõige suurem erakond ei saa domineerida, sest kellelgi pole enamust. Väga olulistes küsimustes ongi nii, et kui Euroopa parlament võtab vastu otsuse, kus 60 protsenti on selle poolt ja 40 vastu, on sõnum nõrk. Seda taipavad kõik, et parlament on lõhestunud ja seda otsust ei saa tõsiselt võtta. Meie asi on mõjutada Euroopa Komisjoni ja valitsusi.
Kogu Euroopa majanduskriis, millest Eestil õnnestus välja tulla ja milles me oleme praegu teistele eeskujuks. Seda, mis Kreekas pole võimalik, suutis Eesti teha, ja Läti suutis veelgi hullemast olukorrast välja tulla.
Majanduskriis on juurdunud moraalses kriisis. See on väärtuste kriis – ühe päeva või nelja aasta mentaliteedis elamine, keskendumine jooksvatele probleemidele, mitte pikematele muredele, samal ajal kui meil on just pikemaid probleeme vaja lahendada. Kõigepealt on tõsisemaks probleemiks meie rahva juurdekasv, sest rahva arv väheneb. Me soovime suuremaid pensione, aga kes hakkab neid välja teenima? Euroopas on olukord veel hullem, sest senine põlvkond on elanud oma laste kulul, võttes ülemäära laenu. Nüüd on asi jõudnud sinnamaani, et elatakse juba lapselaste kulul, kelle arv pidevalt väheneb. Kes siis maksab? Kriis on välja selgitanud, et maksta tuleb, maksmisest ei pääse. Järelikult on mõtet praegu kõikidel Eesti poliitikutel mõelda sügavamalt väärtustele ja keskenduda kvaliteedile.
Kasv kasvu pärast, et käive oleks suur? Samal ajal jõuab sellest kasvust veerand prügimägedele, seda ei kasutata õieti. Või on kogu majandussüsteem häälestatud sellele, et osta kiiresti uus. See pole ju tegelik majanduskasv! Küsimus on kvaliteedis.
Praegune kriis on võimalus, eriti väikerahvale, et väärtustada oma olemasolu põhimõtteid, vaimseid väärtusi.
Eestile on äärmiselt tähtis kõrgkultuur. Me oleme maailmas tuntud suurel määral just tänu oma kõrgkultuurile. Arvo Pärt või Neeme Järvi on nimed, keda teatakse. Kui me neid ise ei tea ja kõrgkultuuri, mis ei suuda end kommertslikel alustel ära elatada, ei toeta, siis pole meil varsti seda enam. Väikerahval peavad olema prioriteedid, mille suhtes me kokku lepime. Mitte nii, et kultuuriministeerium kuulub Reformierakonnale, siseministeerium Isamaa ja Res Publica Liidule ja nii edasi. Nii tulevadki need n-ö oma valdkonnad. Kuid tuleb seljad kokku panna. On aeg rahvuslikuks kokkuleppeks, mis määratleks prioriteedid, konsulteerides eri valdkondadega, aga samuti ka kodanikeühendustega.
Usute Te Eesti erakondade puhastumisvõimesse? Kas käimasolevast skandaalist tehakse järeldused?
Et puhastumine toimuks, on väga oluline meile kõigile. Ilma avalikkuse ja valijate surveta see hõlpsasti ei lähe. Kuid seda on vaja teha.
Rahastamisskandaal on üks asi – tegemist on eetilise küsimusega. Kuid riigiametnike altkäemaksud, politseinike ja kohtunike võetud altkäemaksud – see kajastab kogu üldist JOKK-suhtumist.
Küsis HELVE LAASIK
