Väljend “suppi kokku keetma” on eesti keeles negatiivse varjundiga. Kunstnik Kaia Kullamaa keetis aga hiljuti kokku täiesti positiivse kosmilise supi ning riputas selle üles Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali.
Kaia Kullamaad teatakse siinkandis eelkõige klaasikunstnikuna: sel erialal on ta 1994. aastal lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ja õige mitu aastat oli tema põhiliseks tegutsemispaigaks Palamuse klaasikoda. Näitusel “Kosmiline supp” annavad aga tooni hoopis Kaia maalid. Ent seal näeb vitraazhegi.
Nime on näitusele andnud kahest maalist koosnev sari “Kosmiline supp päikeste ja karikakardega”. Nii seda kui ka teist sarja “Kiss of life” iseloomustab see, et pildipinnad on ühtlaselt kaetud sarnaste kujunditega, nii et moodustub nagu mingi kärgstruktuur.
“Selliseid liikuvaid täpilisi mustreid nägin silmi sulgedes juba lapsepõlves,” ütles Kaia Kullamaa. “Neis mustrites kehastuvad minu jaoks elu ise, algused, paradoksid, olukordade muutumine iseenda vastandiks, aimamised, leidmised, selginemised, kasvamised, küpsemised, lõpud, uued algused ja nii aina edasi ja edasi. Olen hakanud neid mustreid kutsuma kosmiliseks supiks ning üritan neid ka jäädvustada.”
Ühest küljest meenutavad Kaia “täpipildid” mikroskoobi all uuritava koetüki rakustruktuuri, teisest küljest universumi kärgstruktuuri, aga need kaks ongi väljanägemiselt üsna sarnased. Kaia enda sisekosmose kärgstruktuuri püsimotiivideks on läbi aastate olnud tulbid, lehed, silmad, spiraalid, südamed ja ringid ning neidki võib näitusepiltidelt leida. Tulbist, Kaia lemmiklillest, on kasvanud välja ka üks müstiline tegelane: tulpkasskuningas, keda on kujutatud nii vitraazhil kui mitmel maalil. Isegi oma autoportreel on Kaia end maalinud tulpkasskuningaks.
Ühe soojaga
“Kui tahta vitraazhil tulpi kujutada, tuleb tulbi pind tahes-tahtmata läbi lõigata, sest tervikuna pole sellist sakilist kujundit võimalik klaasist välja lõigata,” meenutas Kaia tulpkasskuninga sünnilugu. “Kui tõmmata sakkide alla joon, tekib tulbile justkui kuningakroon pähe, alumine osa aga hakkab meenutama nägu. Kui siis näkku silmad joonistada ja need natuke kassilikud välja kukuvad, ongi tulpkasskuningas valmis.”
Kui näitusel olevad vitraazhid on pärit veel Palamuse ajast (Haapsalu kandis, kus Kaia viimased seitse aastat elanud on, on ta vitraazhe teinud küll, aga ainult tellimise peale ja need tööd on omanike käes), siis maalid on üsna värsked: “Lõpus tärkab algus” ja “Meelega head” on maalitud kaks aastat tagasi, ülejäänud tööd vahetult enne näituse avamist paari päeva ja “ühe soojaga”.
“Mõttetöö oli mul selleks ajaks muidugi juba tehtud. Ma ei hakkagi tavaliselt enne maalima, kui idee on kristalliseerunud ja ma tean täpselt, mida teha tahan. Siis läheb maalimine tõesti väga kiiresti,” ütles Kaia.
Üks vanematest maalidest, “Lõpus tärkab algus” tundub Kaiale endale praegu prohvetlikuna: esiplaanil on sellel üks kujund, aga selle tagant kasvavad või suisa keevad välja hoopis teistsugused mustrid.
“See viitab sellele, et mingid suured muutused on tulemas. Möödunud aastal olidki mu elus suured muutused. Tundsin seda ilmselt juba aasta varem, aga ei osanud teadvustada,” arvas Kaia.
Kuld ja hõbe
Tema maalide kohta sobib hästi määratlus, et need on segatehnikas: taustad maalib guaši või akrüüliga, pealisjoonise käib sageli veel hariliku või värvipliiatsiga üle. Tulemus on vägagi omanäoline. Värvidest domineerivad näitusetöödel heleroheline, roosa, kollane. Ei tea, kas nimest tulenevalt, aga kulla- ja hõbedavärvi kasutamisest on Kaial enda sõnul ka raske hoiduda.
Vanadest laudadest ehk peenemalt öeldes taaskasutuspuidust raamid tegi Kaia maalidele tema elukaaslane Urmas Reinsalu.
“Need raamid pärinevad n-ö elust enesest ning sobivad nii minu piltide kui ka siinse näituseruumiga,” ütles Kaia. “Samas võiks need pildid ka baroksesse kuldraami panna: siis mõjuksid need lihtsalt teistmoodi.”
Kui Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann Kaiale talvel helistas ja pakkus võimalust endises kodupaigas näitus teha, oli Kaia parasjagu koos kolleegidega spordipäeval ning müttas kusagil lumistel nõlvadel. Pikalt ta Arne ettepaneku üle ei mõelnud, vaid vastas kohe: “Miks ma ei peaks tahtma! Muidugi tahan!” Nagu ikka, jõudis näituse tähtaeg varasele etteteadmisele vaatamata ikka ootamatult kätte.
“Loomingulist kriisi mul õnneks polnud. Ma teadsin tõesti täpselt, mida teha tahan,” kinnitas Kaia. “Ainus häda on, et niipea, kui ma ühe mustri ära maalin, on mul kohe uued silmade ees. Näituse tegemine ongi selles mõttes ohtlik asi, et niimoodi võid viimaks veel kunstnikuks hakata.”
Praegu on Kaia Kullamaa Haapsalu Kutsehariduskeskuse kunstiõpetaja.
“Kõhutunne ütleb, et sellelt töökohalt ma pensionile minna ei kavatse,” lisas Kaia muiates. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis saab tema näitust näha augusti lõpuni.
i
RIINA MÄGI
