Jäägem rahulikuks ja tegutsegem edasi – just niimoodi kavatses Briti valitus 1939. aastal oma sõjahirmus rahvast motiveerida ähvardavale ohule vastu seisma. See lause sai hiljem maailmakuulsaks kui meelekindluse, enesedistsipliini ja vastasseisudes rahu säilitamise musternäide.
Me pole täna küll õnneks otse sõjaohus, kuid ühistranspordi korralduse ümber toimuvas on paraku näha lahinguväljalt tuttavaid elemente. Oleme näinud rünnakuid, vasturünnakuid, taktikalisi taandumisi ja pettemanöövreid. Leian, et Pärnus sündinud plaan maakonnaüleselt ühiselt ühistransporti korraldada on jätkuvalt hea ja õige ning me läheme sellega edasi.
Pärnu volikogu kutsus märtsis kõiki teisi Pärnumaa omavalitsusi ühinema maakondliku ühise piletihinna süsteemiga. Eesmärk oli tagada kõigile maakonna inimestele samadel tingimustel soodne kuupilet ja soodustused nii linnas kui maakonnas. Lapsed ja pensionärid sõidaksid tasuta.
Tänaseks on kõik Pärnumaa omavalitsused Pärnu linna plaaniga kaasa tulnud. Mingil hetkel näis, et ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Kadri Simson on nõus maakondlikele ühistranspordikeskustele sellekohaseks otsustuseks voli andma, kuid võta näpust – ise otsustamine peab siiski käima ministri seatud raamides. Ja ikka trügib minister tuppa oma plaaniga võimaldada maakonnaliinidel tasuta sõit. Kui vaadelda asja ainult ühest vaatenurgast ja ühe mõju-vastumõju piires, siis jah – mingi hulk inimesi saaks sellest asjast kasu. Samas läheb minister oma selgitustuhinas vaikides mööda asjaolust, et maakonnaliini bussiga sõidetakse enamasti ikka linna – tööle, kooli ja muid asju ajama. Edasi tuleb sõita linnaliinibussiga, mida doteerib linna maksumaksja, kes lisaks sellele ostab ka pileti.
Kõrvuti hakkavad samades peatustes reisijaid ootama tasuta ja tasuline buss. Sinna, kuhu tasuta buss ei jõua, tuleks maainimesele müüa linnaliinibussis linnainimesest oluliselt kallim pilet, sest nii oleks ju õiglane. Osad linnaliinid jääksid ilmselt tühjaks ja tuleks sulgeda, kui samal ajal tasuta reisijatest pungil maaliinibuss kõiki õnnelikuks teeb. Ebaausasse konkurentsiolukorda pandud linn hakkaks selle peale välja mõtlema mingeid riukaid, kuidas tasuta maaliinibussi liikumist ja peatusi linnas sees piirata. Või peab Pärnu hakkama „Tallinna tegema“ ja asuma valdade elanikke kampaania korras üles kutsuma end linnakodanikeks registreerima? Kellele ja milleks seda jama vaja on? Millise signaali annab see strateegilises mõõtmes? Kas Eesti elu hakataksegi maksuraha ümber jagades „tasuta“ lahendustega arendama? Tühja sellest ettevõtlusest ja turumajandusest?
Ühistranspordi süsteem peaks olema ühetaoline, lihtne ja selge. Kui meil pole raha, et tagada tasuta ühistransport kogu riigis, nii maakondades kui linnades, siis pole mõtet kulutada seda vähest, mida me saame valdkonna arengusse paigutada pelgaks mulje jätmiseks, et keegi kuskil ikkagi midagi võidab. Maksurahast toetatav süsteem peab lähtuma võimalikult suurest kasusaajate hulgast ja olema nii rahaliselt kui sisuliselt kestlik.
Riigikogu poolt vastu võetud transpordi arengukava ei anna täna legitiimset alust tasuta ühistranspordi kehtestamiseks, sest selleks puudub pikaajaline rahastamiskava.
Lõpuks peame kõik mõistma, et ministri poolt vägisi kingituseks pakutav piletita bussisõit on ikka kinni makstud meie oma taskust. Meil on Pärnumaal olemas hea plaan, kuidas seda maksuraha, mida ühistranspordile kulutada, kasutada nii, et sõit läheks kõigile soodsamaks, süsteem oleks selge ja lihtne ja need, kel rahakott kõige õhem, saaksidki sõita tasuta.
Praegu, kus minister papa Vestmanni sõnu meenutades meile meie oma rahadega kosja tuleb, peame säilitama meelekindluse ja ütlema: tänan, ei, me jääme rahulikuks ja jätkame oma plaaniga.
ANDRES METSOJA, riigikogu IRL-i fraktsiooni liige
