„Ma tahan, et siit metsa äärest väiksest majast kasvaks mõni ülikooliharidusega mees,“ nii ütles Jõgeva vallas Väljaotsa külas asuva Silva talu peremees Otto Kuusik kunagi oma koolipoisieas poegadele.
Selle unistuse viis tema neljast pojast kõige süsteemsemalt ellu Rein, valides edasiõppimiseks toonase Tallinna polütehnilise instituudi. Rein Kuusikust kujunes rahvusvaheliselt tuntud keemiainsener, asjatundja fosforiidi, põlevkivi ja teiste looduslike ning tehniliste anorgaaniliste materjalide vallas. Samuti mitme riikliku teaduspreemia laureaat.
Jõgevamaale tulles on Rein Kuusiku esmane sihtkoht Silva talu Väljaotsa külas, mille peremees on ta vend ja vennapoeg. Taluõues seisab ATV, millega Rein sõidab talle kuuluvale metsakinnistule, et korraldada ja teha metsa- ja maaparandustöid justkui Vargamäel.
Vargamäelik on ka Kuusiku mõttelaad. „Kodust olen kaasa saanud ennekõike töökuse. Tööd mitte karta, see on hindamatu väärtus,“ ütleb koduõuel toimetav tunnustatud keemik.
Rein harjus maast madalast maatööga, oli karjapoiss kodulähedastel võsalappidel oma pere lehma ja lammastega ning hiljem kolhoosi 120-pealist lehmakarja hoides, et kergendada oma karjatalitajast ema Ella töökoormat.
Iseenesestmõista tuli olla abiks heinatööl, kartulivõtul ja küttepuude tegemisel. N-ö preemiaks oli töö kombaineri abilisena ning haakijana kündmisel. Selgeks said käsitsilüps ja hiljem, seitsmekümnendatel aastatel masinlüps, mille tehnilise taibuga noor mees ka oma vanematele selgeks õpetas.
Koolitee kulges üle põldude
Rein Kuusiku koolitee algas Siimusti algkoolis, kuhu kodust viis pooleteise kilomeetri pikkune metsatee. Alates viiendast klassist jätkusid õpingud Jõgeva keskkoolis, kuhu tuli minna juba 5–6 kilomeetrit. Kuival ajal ja talvel sai kasutada ka otseteed üle põldude ja soo. Porisel ajal tuli sõita jalgrattaga.
Veel üks meenutus enam kui kuuekümne aasta tagusest ajast: „Viiekümnendate esimeses pooles oli minu kohustus seista pärast kooli leivasabas ja tuua ära kaardiga saadav päts. Kompensatsiooniks oli võimalus seda kodutee jooksul servast närida,“ meenutab Rein.
Jõgeva kooliaastatest on ennekõike meelde jäänud eesti keele ja kirjanduse õpetaja Aino Karu ning füüsikaõpetaja Arno Seemen. Samuti Martin Vipper, Erika Tomander, Nikolai Lump ning Siiri ja Eino Veskis.
Võistlustasemel suusatamisel tekkinud terviserike ja sellest tingitud viibimine Jõgeva haiglas äratas temas huvi arstiteaduse vastu. Mitmed sugulased ja tuttavad arvasid juba, et Reinust võinuks saada hea arst. Keemiaõpetaja Regina Drikiti sisukate ja huvitavate tundide mõjul otsustas ta aga minna Tallinna polütehnilisse instituuti (TPI) keemia-mäeteaduskonda.
2011. aastal kirja pandud eluloos, mida ka internetist lugeda saab, on ta oma kooliaastate kohta öelnud nii: „Olen Eesti talupoeg, kes saanud mõõdukalt korraliku koolihariduse.“
Lenini-nimeline stipendium
Esimeste kursuste tudengina töötas Kuusik koolivälisel ajal Maardu keemiatehases. „Esimesed 1,5 aastat pandi tudengid tõsiselt proovile, olime katsejänesed Hruštšovi ajal käivitatud nn kooli ja elu lähendamise programmis ja täiskohaga ametis. Õppetöö kestis õhtul Koplis kella 18.30 kuni 22.30-ni.“
Rein Kuusik rääkis ka õppimise ja poliitika omaaegsetest seostest.
„Kuni 1963. aastani polnud ma kommunistlik noor. Mind kutsuti siis dekaani juurde ja öeldi, et oled ainuke vajalikult kõrge õppeedukusega tudeng teaduskonnas, kes sobiks ideaalselt Lenini-nimelise stipendiumi kandidaadiks. Teaduskonnale olla seda auasjana väga vaja. Tingimuseks seati komsomoli astumine. Astusingi,“ räägib Rein.
Lisades, et seda võib formuleerida ka nii, et ta lasi ennast komsomoli astumiseks ära osta. „Stipi suuruseks oli 100 rubla, mis toona oli väga suur summa, eriti ühe maapoisist tudengi jaoks. Hiljem taheti mind panna juba TPI komsomolikomitee sekretäriks. Parteilise karjääri vastu puudusid mul ambitsioonid, ometi oli ettepanekust lahti rabelemiseks vaja rektor Agu Aarna eestkostet. Olin siis juba aspirantuuris ja ka see töötas.“
Teaduses ja
fosforiidisõjas
Rein Kuusiku teadustöö põhisuunad olid mineraalsete maavarade ning anorgaaniliste tööstusjäätmete füüsikalis-keemiline ja tehnoloogiline iseloomustamine, et leida neile uued kasutusalad taaskasutamiseks ning loodushoidlikuks ladustamiseks. Samuti gaasiliste heitmete vähendamine energeetikas ja keemiatööstuses ning kõrgtemperatuurne keevkihttehnika.
„Mul on koos kaasautoritega paarkümmend patenti, igaüks nendest omaette tippsaavutus. Siia kuuluvad tööd uute lahenduste väljatöötamisel fosforiidi kontsentraatide kasutamiseks, väävliringluse korraldamiseks ning massiivselt tekkiva jäätme põlevkivituha väärindamiseks.
Heameelt teeb see, et tööde käigus on doktorikraadini juhendatud kümmekond ja magistrikraadini paarkümmend noort inimest,“ sõnab Kuusik.
Kõigile tuntud fosforiidisõda algas Eestis kaheksakümnendate aastate lõpul, kui silme ees oli taasiseseisvumine.
„Tõsisemad probleemid seoses fosforiidiga algasid tegelikult juba seitsmekümnendate aastate alguses, kui Nõukogude Liidu mineraalväetiste ministeerium tahtis hakata massiivselt fosforiiti kaevandama.
Sellega oleks lahtise kaevandamise tingimustes kaasnenud põllumajanduspiirkondade hävitamine ja suures hulgas võõrtööjõu toomine ühest või teisest Nõukogude Liidu piirkonnast. Sihikul oli Toolse maardla kasutuselevõtt. Eesti teadlased kogusid siis materjali, et koostada teaduslik-tehniline vastuargumentatsioon, vältimaks kaevanduse käiku andmist.
Tähtis oli see, et leiukohad ei läheks Nõukogude Liidu bilanssi, sest selle tulemusena oleks saanud hakata kohe kaevandama. Tuli veenda Eesti kommunistliku partei keskkomiteed, ministrite nõukogu ja ministeeriumide juhte, et nad olukorrast aru saaksid ja julgeksid Nõukogude Liidu keskvõimule vastu hakata. Lõpuks jõutigi niikaugele, et kaevandamisplaan Toolses pandi seisma,“ räägib Kuusik.
Yotube’is on video, kus Kuusik räägib fosforiidist ja fosforiidisõjast. „Suhteliselt vara hakkasime mõistma, et keemiatööstus on suur looduse saastaja. Kes seda siis veel korrastab, kui mitte keemikud ise,“ kõneleb teadlane.
„Tegelik fosforiidisõda algas 1971. aastal Eesti teadlaste sõjana nõukogude ametkondade vastu.“
Doktoritöö „Fosforiitide hüdrotermiline töötlemine keevas olekus“ kaitses Rein Kuusik Minskis. Tema juhendaja oli tööstuskeemik, hilisem akadeemik Mihkel Veiderma (1929–2018).
Hiljem on Kuusikule korduvalt öeldud, et tal tuleks Veiderma varjust välja tulla. „Mihkel Veiderma oli suur isikus, tõeline akadeemik, kes erines tavalistest professoritest. Minul pole nii suuri formaalseid ambitsioone olnud. Olen soovinud keskenduda pigem sisulisele teadustööle,“ kommenteeris ta.
Teadusemehe arvukad hobid
Keemiateadlane Kuusik jutustab huvitavalt oma laulmishobist. „Koolipõlves ei julgenud ma suudki lahti teha ja värbamine koolikoori õpetaja Jüri Pastaruse poolt sundkorras tundus suure ülekohtuna. Seda meenutades on õige üllatav, et meeskoorilaul on kujunenud mu elukestvaks harrastuseks alates 1960. aastast, mil ma naaberrühma kaaslaste eeskujul TPI meeskoori läksin. Sellest alates sukeldusin tõeliselt uudsesse maailma, mis on oluliselt rikastanud mind kõigil aegadel – kontserdid ja ringreisid tudengikooriga, osalused laulupidudel ja meestelaulu päevadel, viimased paarkümmend aastat Eesti meestelaulu seltsi Tallinna meeskoori koosseisus. Lauldi Arno Kallikormi, Harald Uibo ja Ants Üleoja, viimasel ajal Kuno Arengu ja Jüri Rendi käe all.
Pretendeerimata Ott Raukase, Uno Kreeni või Jaakko Ryhäneni ja Jorma Hynnineni, ka mitte auväärse tehnikavaldkonna teadusajaloolase kolleeg Vahur Mägi hääletüsedusele, olen oma koha bassirühmas vist siiski välja teeninud. Võõrad pole mulle ka ebaõnnestunud katsetused sõber Voldemar Kuslapile seltskonnalauas kõuehäälselt vokaalset konkurentsi pakkuda,“ räägib Kuusik.
Veel peab ta oma hobiks meisterdamist ja nokitsemist nii oma Muraste kodus Tallinna lähedal kui ka Silva-Reinu kinnistul sünnitalu metsas Väljaotsa küla all.
„Aga mis oleks ühe mehe elu ja elutee väärt perekonnata,“ arvab Rein. „Mind on kõigis ettevõtmistes kindlalt toetanud (loe: juhtinud) kaasa Liia. Meil on kaks võrratut tütart – Riina ja Anne, kes on meid õnnistanud viie lapselapsega.“
Oma põlvkonna iseärasused mõtestab Rein lahti sõnadega: „Minu sünniaastaga inimeste saatust määrasid eksistentsiaalsed küsimused, mis tähendas ellujäämist sõjaoludes ja ka sõjajärgsetel aastatel, mille suuremaks tragöödiaks oli küüditamine. Küüditamine puudutas vähemalt kolmandikku minu keskkoolilennust. Minu põlvkonna noored oskasid aga ka väga viletsates tingimustes oma tegudest rõõmu tunda.“
Oma lennu raamat
Maajuurtega teadusmehe panus Jõgeva hariduslukku on möödunud aastal ühistöös valminud raamat „Jõgeva keskkooli IX lennu lugu 1959–2019“, mis on pühendatud kaasteelistele, kellega koos ta lõpetas 1959. aastal Jõgeva keskkooli. Oma keskkoolilennust raamatu kirjutamist põhjendab Kuusik nii:
„Me olime küllaltki kompaktsed. Alguses olid klassid omaette, hiljem hakkasime tegutsema lennu tasemel. Meie väärtus oli mitmekesisuses, kokkutulekud muutusid järjest sisukamateks.“
Rein oli ka eestvedajate grupis, kes organiseeris 2019. aastal Jõgeval lennu kokkutuleku ajal kooli ja auväärse ajalooõpetaja Eino Veskise tunnustamise. Kooli ja lennu auks istutati spordikeskuse Virtus ette haljasalale tammepuu.
„Arvan Jõgevamaast ikka hästi. Mul on siin vanavanemate, vanemate ning onude-tädide kalmud, sugulaste, venna ja ta laste pered, palju sõpru ja tuttavaid, kellega läbi käin ning kelle ettevõtlikkust ja töökust imetlen.
Jõgevamaa haridus- ja sotsiaalelu eestvedajatele olen alati alt üles vaadanud,“ lausub Rein Kuusik oma sünnimaakonna inimeste ja tegemiste kohta.
JAAN LUKAS
Arvamus
Rein Talumaa,
klassivend
Tunnen Reinu alates 1956. aastast, kui tulin Jõgeva keskkooli 9. klassi. Kuni keskkooli lõpetamiseni 1959. aastal olime klassivennad. Rein oli meil klassiorganisaator, millega ta kenasti hakkama sai. Pärast keskkooli saime kokku episoodiliselt algul klassi-, hiljem juba XI lennu kokkutulekutel. Ka nendel kokkutulekutel oli Reinul kanda korraldajaroll.
Töötasin põlevkivielektrijaamades, kus mitmed Reinu juhtimisel või osalusel tehtud rakenduslikud teadusuuringud leidsid praktilist kasutamist. Elektrijaamade spetsialistidele oli Rein tuntud ja teada.
Tema kui teadlase juures hindangi oskust näha probleemide olemust ja leida nendele lahendused, mis on praktiliselt realiseeritavad. Üks teadlase töövili on publikatsioonid, mille hulk on Reinul muljet avaldav. Rein on ka hinnatud retsensent, näiteks rahvusvahelise teaduslik-tehnilises ajakirja „Oil Shale“ juures.
Inimesena hindan tema suhtlemisoskust, taktitunnet ja sõnapidamist, samuti abivalmidust. Sinna juurde käib ka kena annus huumorimeelt. Seda kõike kogesin veel hiljuti, kui koostasime mälestusteraamatut Jõgeva keskkooli XI lennust, mis nägi trükivalgust 2019. aasta juunis.
