Mul on väga hea meel rääkida eesti keelest 21. sajandil, mis on rändamise sajand. Väiksem osa inimestest teeb seda füüsilisel moel, aga kõik inimesed rändavad internetiruumis.
Füüsilisest rändest tuleneb vajadus hoida eesti keelt teisiti kui oleme seda teinud varem. Minejatele tuleb osata eesti keel kaasa panna. Suurtega on lihtne – ajakirjandus, raadiosaated ja tele omasaated on kättesaadavad kõikidele ja kõikjal. Väikeste minejate saatus sõltub palju sellest, kas eesti keel jääb nende ema ja isa keeleks.
Kas isad ja emad räägivad oma lastega eesti keelt? Kas seejuures kasutatakse parimat lapseea keeletaju võimendajat, õhtust ettelugemist, just nimelt eesti keeles? Kas ettelugemiselt toimub üleminek iselugemisele, taas kord meie emakeeles? Lapsele on see väike hüpe, aga eesti keele säilimisele emakeelena – suur samm, kui parafraseerida Lottet, väliseesti laste viimase aja parimat keelesaadikut.
Kui kaugel olijaile on internet abimees emakeelse ruumiga kontakti hoidmisel, siis neile, kes siin, pakub internet just võimalust eemalduda oma emakeele sisulisest tarbimisest. Probleem on ka see, kui netitegevus kisub inimese eemale lugemisest ja nii jääb meie laste – aga muidugi ka täiskasvanute – sõnavara vaesemaks.
Sellest saaks üle, kui internet suhtleks meiega enam eesti keeles. Aga ta ei tee seda. Eesti keel ei ole täna veel suur digikeel. Tavaline internet ei suhtle meiega eesti keeles ja asjade internet ei hakka seda samuti tegema, kui me ei korralda oma külmkappidele ja pesumasinatele kiiresti tiigrihüpet. On oluline sellega kiirustada. Siin võib peituda suurim oht eesti keelele lähima sajandi kestel.
Tahaksin korrata ka oma juba mitmel pool välja öeldud mõtet – ainus viis tagada, et eesti keel oleks ühtseks suhtlusplatvormiks kõikidele siin elavatele inimestele, on anda see keel lastele kätte ja anda see kätte enne kooliminekut. Ja ma ei pea silmas kord nädalas või päevas toimuvat võõrkeeletundi.
Kui lapse mängukeel on eesti keel, kui tema armsad lasteaiatädid suhtlevad temaga eesti keeles – kasvõi pooltel lasteaiapäevadel – siis on see laps edaspidi eesti keeleruumi osa, kuigi tema emakeel ei ole eesti keel. Mängukeel on lapsele tihti samuti armas, sama omane kui on ta emakeel.
Eelmisel aastal tuli Eestisse 9000 uut inimest, neist paljudel on kaasas lapsed. Neist väga paljudel on valik oma koduse keele või sellele sarnase keele ja eesti keele vahel, selleks et sisse seada oma siinne elu. Me peame tegema nii, et nende juurde tulijate lapsed ei jääks vanematele mugavamasse keeleruumi lõksu. Jättes andmata lastele meie keele, võtame neilt ka võimaluse.
- sajand on lisaks rändamise sajandile ka informatsiooni sajand. Ja üks kandvaid aluspõhimõtteid inforuumis on, et infot saab kontrollida seda andes, mitte kinni hoides. Niisamuti on ka keelega – keel saab püsida elujõulisena seda jagades, mitte kiivalt vaid iseendale hoides, meile, kes me oleme siia keeleruumi sündinud. Tallinna vene lasteaedade eesti keeles suhtlevatesse rühmadesse on järjekorrad. On nõudlus, kuid alla jääb pakkumine. Tegutseme kiiresti, et kõigil soovijatel oleks võimalik panna oma lapsed eesti keeles suhtlevatesse rühmadesse.
Eesti Keele Instituut tähistab täna koos emakeelepäevaga oma 70. sünnipäeva. President Lennart Meri on öelnud: “Venestamisaegadel oli meie viimane kants eesti kodu ja meie viimane relv eesti keel.” Kõiki relvi tuleb ju õlitada ja hooldada. Nii on ka keelega, tema eest peab hoolt kandma. Selle tänuväärse tööga on Eesti Keele Instituut päevast päeva tegelenud. Aitäh teile selle eest!
Eesti sajandaks sünnipäevaks võiks kinkida fondi, mis aitab arendada eesti teaduskeelt, sest meie teadlased ei jaksa üksi vedada teaduskeele arengut. Peame aitama sellega tegeleda kõigi erialade teadlastel. Samuti võiks Eesti sajandaks sünnipäevaks kinkida Euroopa Liidu aluslepingute uue tõlke, see sai toona tehtud kiirustades ja tänapäeval mõistame selle sisu ka selgemini. Palju jõudu kõigile, kes meie eesti keelt hoiavad!
President KERSTI KALJULAID emakeelepäeval Kadrioru kunstimuuseumis
