Siit ja sealt kostab aeg-ajalt kurtmist, et midagi pole ja keegi ei tee ja mis kõik veel on halvasti. Selmet viriseda ja lihtsalt alumise lõuaga vastu ülemist pekstes aega täita, võiks pea ja käed tööle panna ja midagi ise ära teha!
Vaimastvere inimesed ei oota, et keegi tuleks ja nende külas midagi paremaks teeks, vaid tegutsevad ise. Ja ennäe imet, polegi vaja tegijaid sadade kilomeetrite kauguselt sisse tuua. Nad on siinsamas, elavad meie kõrval.
Sama lugu on Kamaris – kümnes lastelaager näitab, et küla aktiivsemad inimesed saavad hakkama. Ka projektipõhiselt. Jah, selle nädala elavad laagri eestvedajad sisuliselt külamajas ja neil pole oma kodu jaoks mahti, kuid see-eest on kümned lapsed neile väga tänulikud. Esiteks töökasvatus, mis koolides ja paljudes kodudeski suisa põlu all. Lapsed ei tohi ju midagi teha! Ega kevadisel metsaistutamisel tunnike taimeämbriga ringi kapata pole tõesti teab mis töö, pigem selle mängimine. Kamari lastelaagri lapsed töötavad oma kodukoha hüvanguks, neile on jäetud jõukohased tööd. Neile meeldib ja nad saavad hakkama. Ei maksa siis imestada, et kohe, kui kool läbi, kiputakse laagrisse.
19. juuni 2012
