Kuidas kauges metsakülas üksi elav tädi Maali hakkama saab, ei ole kellegi asi peale tema enese ja ka kohaliku omavalitsuse. Loomulikult muretsevad eaka vanainimese pärast ka tema lähedased, aga nemad on kaugel ega pääse iga hetk appi.
Maali näeb nädalas korra vaid kohalikku sotsiaaltöötajat, kes talle poest toitu toob. Pood asub paarikümne kilomeetri kaugusel, tädi Maali ei saa sinna ise kuidagi. Bussid käivad harva ja nende graafikuid vanainimene ei teagi. Ta ei suudagi ise enam mitut kilomeetrit läbi metsa bussipeatusse kõndida. Enne poeskäiku sotsiaaltöötaja helistab, et teada saada, mida vanainimesel vaja.
Õnneks oskab Maali mobiiltelefoni kasutada ja püüab mitte unustada seda sisse lülitada. Sotsiaaltöötaja täidab memmekese soovid, nagu vähegi võimalik on. Vajadusel võtab ta perearstilt retsepti ja toob ära ka vajalikud ravimid.
Peale sotsiaaltöötaja on tädi Maalil võimalik juttu ajada vaid oma kassi ja koeraga. Kanu Maali enam ei pea, sest rebased kippusid neid varastama. Ja pole ju mõtet reinuvaderile toitu kasvatada. Vahel harva eksib suvel või sügisel Maali õuele mõni marjuline või seeneline.
Ajalehe toob kohalik postiljon väravasse. Millal leht täpselt tuleb, seda Maali öelda ei oska. Ühel hetkel on ta lihtsalt olemas. Pension kantakse pangakontole. Elektri eest maksavad linnas lapsed, neil on otsekorraldus. Samuti ka lehe tellimise eest.
Maakonnakeskuses käis Maali viimati paar aastat tagasi, kiirabiga. Siis, kui süda jukerdama hakkas ja kohalik arst arvas, et parem, kui asjatundjad ikka üle vaatavad. Juba järgmisel päeval lubati koju. Õnneks oli üks kohalik inimene linnas ja korjas ta auto peale.
Kui tulevad valimised, ei jäta tädi Maali kunagi oma kodanikukohust täitmata. Alati tuuakse talle kast koju. Ta teab ka, kelle poolt oma hääle annab.
Ütlete, et eelpool kirjeldatu on nonsenss? Ei ole. See ongi Eesti elu 21. sajandil.
4. aprill 2009
