Mustvee põliselanik Kaupo Kaasik on töötanud nii kutselise kui ka vabatahtliku vetepäästjana ning toonud Peipsi järvest välja mõnegi uppumisohus inimese. Praegu peab ta oma missiooniks ennekõike mitmekülgset selgitustööd veeõnnetuste ennetamisel ning korraldab teemakohaseid koolitusi nii lastele kui täiskasvanutele.
Peipsiäärsed inimesi tuntakse tublide kalurite ja köögiviljakasvatajatena. Kuivõrd on neil aga põlvest põlve edasi antavad, teatud mõttes geneetilised teadmised uppumisohu ärahoidmiseks ja uppuja päästmiseks?
Veekogude ääres asuvate paikade elanikel on selline ohutunne kindlasti tugevam ja neil jätkub ka rohkem pädevust ja kogemusi uppuja elu päästa. Seda tõestab ka hiljutine juhtum, kus rannakalur Madis Päästis kaheksa last.
Teie eestvedamisel on moodustatud mittetulundusühing Mustvee Vabatahtlik Järvepääste. Kas suvel viibite koos oma ühingukaaslastega võimalikult palju Peipsi ääres, et uppujale vajaduse korral kohe appi minna?
Mõistagi püüan ma anda parima veesurma ohtu sattunud inimese elule tagasi toomisel. Kõige rohkem püüan aga pühendada end tegevusele, mis aitab selliseid nii mõnigi kord traagilise lõpuga juhtumeid ära hoida. Pean koolides ja lasteüritustel loenguid, kus räägin, millised riskid veekogudes valitsevad ja kuidas neid ära hoida. Selgitustööd olen senini teinud ennekõike Mustvees ja selle lähiümbruses. Kui kutsutakse, lähen aga meelsasti ka teistesse Jõgevamaa ja ehk ka naabermaakondade paikadesse koolitusi läbi viima.
Millal ja kuidas tuli üldse mõtte mittetulundusühingu Mustvee Vabatahtlik järvepääste loomiseks?
Vetelpäästetööle kutsusid minda sõbrad. Kui Eestis riiklik vetelpäästesüsteem likvideeriti,
Leidsin, et kodulinnas Mustvees tuleks seda valdkonda elus hoida vabatahtlikkuse tasandil. Ajavahemikul 1997-2000 olingi vabatahtlikuks vetelpäästjaks. Siis muutus selle tegevuse korraldamine aga keeruliseks.
Mõned aastad tagasi hakati toonitama vajalikkust vabatahtliku vetelpääste taaskäivitamiseks. Nii moodustasimegi mittetulundusühingu Mustvee Vabatahtlik Järvepääste. Praegu on ühingus kümmekond liiget. Lisaks kaasinimeste ennetuse alasele koolitamisele tegeleme põhjalikult ka enesetäiendamisega. Mõte on selles, et koolituse saanud inimesed hakkavad omakorda teisigi koolitama.
Meie heaks nõuandjaks ja koostööpartneriks on Soome Vabatahtlik Merepääste Selts. Põhjanaabrite abiga peaksime saama ka professionaalse päästepaadi, mille kasutamine omakorda uusi teadmisi ja oskusi eeldab.
Praegu on meie ühing alles lapsekingades. Täielikuma tegutsemisenergia saame ehk järgmiseks suveks. Plaanime koostada ka projekte, et taotleda raha mitmete kursuste korraldamiseks.
Usutavasti pöörate kursustel põhilise tähelepanu esmaabioskustele ning viite läbi elustamisõppusi mannekeeniga?
Elustamisalased teadmised ja oskused on kindlasti vajalikud igaühele. Meie ühingusse kuulub ka meedik, kes oskab selles valdkonnas teisigi harida. Samuti kuulub meie hulka ka mees, kes meister meremehesõlmede tegemisel. Soomlased soovitavadki ühingusse võtta võimalikult palju vetelpäästest ja sellega seonduvast huvitatuid. Ühingu raames pean aga igati oluliseks ka ujumiskursuste läbiviimist. Korralikult ujuma õppimine ongi üks paremaid tagatisi uppumiseohu ära hoidamisel.
Ehk võtate mittetulundusühingusse ka mõne vetelpäästekoera?
Ühingule koera muretsemine pole vähemalt praegu võimalik. Kui mõni vetelpäästekoera peremees või perenaine soovib meiega koostööd teha, siis oleme talle tõeliselt tänulikud. „
Millele soovitate ennekõike enne ujuma või suplema minekut mõelda?
Arvestama peaks õhu-ja veetemperatuuri, tuule suunda ja teisigi ilmastikuolusid, aga mõistagi reaalselt hindama oma võimeid. Ka kogenud ujujatele on võrdlemisi “tobedad“ olukorrad õnnetusi põhjustanud.
Kuivõrd ohtlik on minna vette pärast pikaajalist päevitamist, kui pea võib veidi uimane olla ja reageerimiskiirus aeglane?
Niisugust ohtu pole põhjust eriti karta. Küll aga on riskantne minna ujuma kohe pärast rannal palli mängimist või muud sportlikku tegevust, sest süda on juba koormust saanud ega pruugi uut pinget enam hästi taluda.
Kui küsida alkoholijoobes vette minemise kohta, on teie vastus vist absoluutselt “ei“?
Joovastavad joogid mõjuvad igaühele erinevalt ja inimese reaktsioon ning reaalsustaju sõltuvad ka joodud kogustest. Üldjoontes on aga kindlasti parem karta kui kahetseda. Muide, üks uppumissurma suus olijatest, kelle päästsin, oli alkoholijoobes neiu, kes oli kaotanud täielikult reaalsustaju ega suutnud aru saada, kus ta üldse viibib ja mis temaga juhtus.
Mis põhjusel tekib ujudes kramp?
Professionaalse vastuse oskaksid sellele küsimusele anda meedikud. Ise arvan, et krambi põhjustab ennekõike ülepingutus. Minagi pole krambist pääsenud ja krambi vastu pole kaitstud ka pikamaaujujad.
Kui näed inimest vees uppumas või kuuled tema appikarjeid, kas tuleks inimlikust ligemisearmastusest lähtudes kindlasti appi minna? Kuidas kommenteeriksite sellist olukorda aga professionaali vaatevinklist?
Iseenesest on appiminemine väga humaanne tegu ja ka moraalne kohustus. Kuigi tegutseda on vaja väga operatiivselt, tuleks siiski mõelda, kas päästmine on reaalne ja teist aidates enda elu ohtu ei panda. Ka uppuja käitumine on ettearvamatu. Ta võib päästjast kinni haarata ja teda vette kiskuda. Arvestades seda tasuks uppujale üldjuhul läheneda selja tagant. Päästmine nõuab väga palju kainet mõtlemist ja kaalutlemist. Pealegi pole kahte ühesugust uppumisjuhtumit ning ka kutselised vetelpäästjad ei saa enda kohta öelda, et nad oma valdkonnas kõike teavad ja oskavad.
Kui mõistlik oleks ujuma minevatel seltskondadel igaks juhuks kaasa võtta mõni kodukootud päästevahend?
Kõik on lugenud Oskat Lutsu Kevadet ja ka raamatu põhjal valminud filmi näinud.
Mäletame, kuidas Kristjan Lible päästis Teele ja Arno uppumisest hea ja tugeva nööri abil. Niisugusest nöörist võib palju abi olla. Ka kutselised vetelpäästjad kasutavad sageli nööri otsa seotud ujuvat eset.
Nii et fantaasiaga asjale lähenedes vääriks Lible ehk eduka päästmise eest postuumset tunnustamist. Või võiks hakata Palamusel välja andma ka Kristjan Lible nimelist preemiat tublile harrastusvetelpäästjale?
Lible on medali kindlasti ära teeninud. Alati ei pruugi aga “liblesid“ või ka professionaalsed päästjad läheduses olla ja õigeaegselt kohale jõuda. Seda silmas pidades on parem õppida õnnetusi ära hoidma ja püüda ohtudega silm silma vastu sattumist igati vältida. Kui aga õnnetus siiski juhtunud tuleks kindlasti kohe helistada hädaabitelefonile 112.
iii
JAAN LUKAS
