Juba nädalaid kõne all olnud suure vee aeg ongi käes. Kus imbub see keldritesse ja leotab orasepõlde, kus uuristab maantee olematuks või loksub lausa majade ümber, sundides nende asukaid mehistelt kummikutelt või koguni paatidelt abi otsima.
Samas on tulvaveeaeg kahtlemata kaunis, sest sünnivad ju ääretud veeväljad mõneks nädalaks sealgi, kus muudel aastaaegadel vaid lagedad sood ja heinamaad. Loodusesõbrad kogevad paatide ja kanuudega ringi rännates haruldast vabadust ja naudivad imelisi vaateid.
See maarjamaine Veneetsia ei ole siiski vaid lust ja lillepidu, kinnitavad uudised Pärnumaalt ja mujaltki, kus vee ja rüsijää eest kodudest ära kolima peab. Päästjate meele teevad mõruks süüdimatud seiklejad, kes lagunevale jääle kipuvad ja seal kitsikusse jäädes professionaalidelt abi ootavad, sest samal ajal oleks tarvis toeks olla neile, kes oma kodudes tõepoolest loodusjõududele alla jäämas.
“Vesi palju jõudu annab, vesi suured laevad kannab,” ütleb üks iidvana salmike. Imetlegem siis suurejoonelise kevadvee ilu ja jõudu, kuid mõistus peab meil kõigil sealjuures ikka omast käest võtta olema — ka kevadel.
12. aprill 2011
