Kauaaegne teatrikunstnik tõi Jõgevale oma koduaia lilled

Jõgeva kultuurikeskuses saab 4. oktoobrini vaadata Esti Kittuse näitust “Minu aed”. Tööde arv pole küll suur, ent see-eest on esindatud mitu tehnikat: õlimaal, akvarell ja siidimaal.

Esti Kittuse nimi seostub paljude jaoks senimaani Vanemuisega: ta oli enam kui kolmkümmend aastat (1972-2014) selle teatri kunstnik. Viimased kümme aastat on ta aga juhtinud Puka kunstikooli ning olnud sealsamas ka õpetaja. Koolis on üle kahekümne lapse ja õppetöö käib neljal päeval nädalas, nii et maalimise aega Esti Kittusel just palju pole, ent pintslit ta siiski päris “rooste minna” pole lasknud. Ning kuna koduaed on tal suviti lilli täis, võtabki ta oma “modellid” sealt: need on ilusad ja püsivad kenasti paigal.

Lilli on Esti Kittus kujutanud mitte ainult paberil, vaid ka siidil.

“Siidimaalitehnika on lillede kujutamiseks eriti hea,” ütles Esti Kittus. “Mõnes mõttes on see sarnane akvarellitehnikale, ent sellel on mõned eripärad. Erinevalt akvarellist on siidimaali võimalik mitu korda üle värvida, kui esimene tulemus ei rahulda. Heledamaks kanga pinda muidugi teha ei saa, vaid ainult tumedamaks.”

Hea koht eksponeerimiseks

Suuremad siidimaalitehnikas tööd on Esti Kittusel mitme meetri kõrgused — nagu kardinad.

“Olen väga rõõmus, et ma need Jõgevale kaasa võtsin, sest kultuurikeskuse galeriil on piisavalt kõrgust nende eksponeerimiseks. Tavaliselt kipuvad näitusesaalid selleks liiga madalad olema,” ütles Esti Kittus.

Siidile maalimine on üks tema meelistegevusi. Tõsi, sellel on ebameeldiv kaasnähtus: triikrauaga kinnitatavad siidivärvid, mida ta kasutab, lõhnavad ebameeldivalt ning väikeses ruumis on nendega seepärast halb maalida. Pärast värvi kinnitamist lõhn õnneks kaob.

Esti Kittuse akvarellistikäekirjast annavad aimu kolm suuremõõtmelist tööd, millest kahel kujutatud nn metsikut maastikku ja ühel õitsvat aeda, kus seisab vanamemm, punane kass süles.

“See on minu naabritädi, keda nüüd kahjuks enam pole,” ütles Esti Kittus.

Jäin tema akvarelle esimest korda vaadates õigupoolest mõtlema, kas need ikka üldse on akvarellid. Kui kunstnikult endalt aru pärisin, selgus, et on küll, ainult et mitte akvarellipaberile, vaid akvarellikartongile maalitud. Tulemus meenutab natuke pastelli.

“Ka kartongi üheks eeliseks on võimalus parandusi teha. Akvarellvärvi saab kartongilt švammiga maha pesta ja pinna uuesti üle värvida,” ütles Esti Kittus.

Küsimusele, milline tehnika talle kõige paremini istub, vastas ta, et õlimaal, sest see võimaldab üht pilti maalida ja viimistleda nii kaua kui tahad. Samas muutuks üksnes ühes tehnikas maalimine tüütuks.

Ka mujal on elu

Kunstihariduse on Esti Kittus omandanud Tartu kunstikoolis ja praeguse Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas, Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Sealt sai ta teatrikunstnik-pedagoogi diplomi. Vanemuises töötades kujunes Esti Kittusel eriti hea koostöö lavastaja Jaan Toomingaga. Siinkirjutajale tuleb Kittuse kujundatud lavastustest esimesena silme ette “Kauka jumal” (1977), kunstnik ise peab aga õnnestunuimaks 2000. aastal välja toodud “Tom Jones’i”.

2004. aastal teater Kittusega paraku töölepingut enam ei pikendanud, sest lavastajad, kes sel hetkel teatris olid, polnud koosööst temaga huvitatud ning niisama kedagi palgal ei hoita.

“Tagantjärele leian, et see elumuutus oli isegi hea. Muidu poleks ma teada saanudki, et väljaspool teatrit ka elu on,” sõnas Esti Kittus naljatamisi.

Vaatamata pingelisele tööle kunstikoolis on ta viimasel ajal päris aktiivne näitustel esineja. Tal on nimelt tekkinud selles vallas hea koostöö Vilja Prometi, Krista Perli, Ülle Linnuste ja Vivian Vaheriga, kes on kõik tema kunagised kursusekaaslased Tartu kunstikoolist. Vilja Promet on metallikunstnik, Krista Perli ja Ülle Linnuste disainerid ning Vivian Vaher oli Vanemuises kunstnik-teostaja. Näitustel astuvad nad aga kõik üles maaliloominguga. Ühisnäitusi on neil viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul olnud nii Valgas, Pärnus, Viljandis, Tartus kui ka mujal.

“Üksinda läheksin võib-olla laisaks, aga kui ühisnäituse aeg on kinni pandud ja ma tean, et teised juba usinasti maalivad, siis ei jää muud üle, kui ise sama teha, sest kaaslasi ei saa ju alt vedada,” ütles Esti Kittus. “Järeltulijad õnneks toetavad meie ettevõtmisi: lapsed ja lapselapsed aitavad meie töid näitusele ja tagasi transportida.”

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus