Tabivere valla Tartu-poolses servas asub väike Juula küla. Geograafiliselt võiks seda paika valla ääremaaks pidada, vaimses mõttes ei ole küla seda aga kindlasti mitte, sest siin elavad oma julgete mõtete ja teinekord lausa hulljulgete tegudega juba kodukandist kaugemalgi tuntud inimesed.
Üks Juula elanikest, Katrin Kaalep, valis kümne aasta eest Juula oma perele koduks. Omaette sai Tallinnast tulnud noor naine siin “pusida” ligemale pool aastat. Siis hakkas talle tasapisi selguma, kui suur õnn on maakohas abivalmis ja teotahtelised naabrid, samuti see, et tal endalgi külaelu edendamiseks järjest lennukamaid ideid pähe tuleb.
Lapsepõlvest loomadega
“Olen sünnilt linnalaps ja Tallinnas keskkooli lõpetanud. Suved veetsin aga Viljandimaal vanavanemate juures. Seal tegelesin pidevalt loomadega. Söötsin lambaid, kanu ja sigu, lüpsin ja söötsin lehmi. Eriti meeldis mulle tegelda hobustega. Kui päris väike olin, peletasin heinateol hobustel kasevihaga kärbseid ja parme, aga umbes 9-10-aastaselt lubati mind juba vankrile heinakoormat tegema. Muide, see tuli mul väga hästi välja! Aga meeldisid kõik tööd, mida tollal hobustega tehti: heinavedu, põllu äestamine, kartulivõtu ajal saagikoorma keldrisse viimine. Tahtsin väga ka ratsutada, kuid tollal olid maal hobused vaid töö tegemiseks ja linnades oli ainult paar talli, kus sai ratsutamistrennis käia. Mind sinna ei võetud, trenni said vaid poisid,” meenutas Katrin, kelle huvi ja kiindumus loomade vastu koguni nii suur oli, et ta koolivaheajal 15-aastaselt kolhoosilauta lüpsjaks läks. “Tõusta tuli vara ja töö oli tohutult raske. Siis oli suurtes lautades veel kannulüps ja suured piimanõud tuli käe otsas piimaruumi tassida. Käed olid paistes ja valutasid öösiti hullupööra, aga ma ei pidanud seda oluliseks Nüüd ma küll mingi hinna eest sellist tööd ei teeks,” rääkis Katrin, tunnistades samas, et ei tulnud siis ise veel selle pealegi, et tulevane elukutse loomadega seotud võiks olla ja et seda kusagil õppida saab. Keegi sugulane, kes tüdruku suurt huvi loomade eest hoolitsemise vastu tähele pani, soovitas tal pärast keskkooli Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse astuda.
Lemmiktegevus elukutseks
“Nii ma dokumendid EPAsse viisingi ja olin viie aasta pärast diplomeeritud loomaarst. Naljakas on aga see, et kui lapsena oli hobune kindlalt minu lemmikloom, siis arstina töötades olen püüdnud hobuste ravimisest hoiduda. Nad on minu jaoks kuidagi liiga suured, samas ravi suhtes väga tundlikud, seetõttu pelgan nende tohterdamist,” tunnistas hobustefänn.
Katrini kõrgkoolilõpetamine langes aga ajaliselt kokku suurmajandite lagunemisega. 1992. aastal asus värske veterinaaridiplomi omanik küll Viljandimaale kolhoosi “Võit” pealoomaarstina tööle, kuid majand lõpetas kahe aasta pärast eksisteerimise. Veel poolteist aastat oli Katrin oma piirkonnas volitatud loomaarst, seejärel kolis pere Tallinna.
“Aasta töötasin tõlgi ja ravimite müügiesindajana. Siis asusin veterinaar- ja toiduametis tööle loomakaitse büroo juhatajana. Viis aastat oli mul võimalus teha äärmiselt huvitavat ja vajalikku tööd – osalesin loomakaitseseaduse väljatöötamisel ja vastava järelevalvestruktuuri loomisel. Siiamaani on hea kuulda, kui keegi kinnitab, et loomad on Eestis hästi kaitstud.”
Abi ja kaitset vajavad inimlapsedki
Saatus tahtis aga, et Katrin lisaks loomadele ka inimlaste tervise pärast tavapärasest rohkem hoolt ja muret kandma peab.
Tema tütred sündisid siia ilma erivajadustega, nagu ütleb praegune ametlik keelepruuk. “Mõlema lapsega olen pidanud aastate jooksul lugematu arv kordi arste mööda käima ja eks nii kujunes huvi ka inimese tervise ja ravimise vastu. Vanem tütar Kati oli kõigele lisaks ka väga allergiline ja seetõttu pidin hoolega valima, mida söögilauale panna. Kusjuures valik oli tol ajal, nagu ta oli – kehtisid talongid. Noorem tütar Killu on aga üle elanud kolm südameoperatsiooni, mis tehti Tartus Maarjamõisa kliinikus. Tõenäoliselt võitsin arstide usalduse, sest ajal, kui intensiivravisse külastajaid üldse ei lubatud, tehti mulle erand ja ma sain ise oma lapse eest hoolitseda. Kui näiteks leidsin, et nüüd on aeg kopse aspireerida, siis seda ka tehti. Minul oli süda rahul, et sain lapsega olla ja mul oli tema seisundist pidevalt ülevaade, õdedel oli patsiendiga vähem vaeva,” jutustas ema, kelle südamevalu suurust suudavad ilmselt lõpuni mõista vaid need, kel ise sama mure päevast päeva kaasas kanda.
Kes aga Katrini tütarde haiglasaagasid ja operatsiooniõudusi ei tea, ei aima särava ja tasakaaluka naisega suheldes iial, et tema elutee viimasel paarikümnel aastal kaugeltki sirge ja sile pole olnud. Tark naine ei kuluta energiat kurtmisele, vaid on kõik need aastad kogu oma jõu tegutsemisse suunanud. Lisaks alternatiivmeditsiinile elavnes tema huvi ka selle vastu, mida toidukauplustes pakutav tegelikult sisaldab.
“Kui töötasin veterinaar- ja toiduametis, oli mul võimalus lähemalt “nuusutada” toidutehnoloogiat. See oli just see aeg, kus meilgi võeti massiliselt kasutusele kõikvõimalikke lisaaineid. Minu töö polnud küll sellega seotud, tegelesin loomatervise ja -kaitsega, kuid tollal väikeses riigiasutuses jagati kogunenud järelevalveinfot kõigi töötajate vahel. Sain kuulda, milline jäätis pole valmistatud täispiimast, vaid piimapulbrist, milline lihatööstus kasutab odavat imporditud lihakondimassi ja hulgaliselt lisaaineid jne. Sealt pärinebki minu järjekindel huvi toitude koostise vastu, ma ei jäta ostu eel üheltki pakendilt vastavat infot lugemata,” rääkis Katrin. Tähelepanelikkus toidu koostise suhtes tõi tema sõnul kaasa ka huvi selle vastu, mida ja miks üht või teist ainet lisatakse. “See info on vägagi mõtlemapanev. Kui tead, et inimene on see, mida ta sööb ja mida mõtleb, teed loogilise jätkuna ka vastavad valikud,” nentis ta.
Samas asutuses töötades oli tal võimalik tutvuda ka ravimitööstuses toimuvaga ja see on tema hinnangul karm äri.
“Oli aeg, kui registreerisin veterinaarravimeid Eesti vastavasse registrisse. Selle töö käigus pidin end “läbi närima” ravimeid tutvustavatest tekstidest. Kui loed nii palju ravimite toimest, kõrvaltoimetest ja nendega kaasnevatest terviseriskidest ja märkad äri huvides kasutatavaid ebaausaid võtteid, saad aru, et mõnikord pole kasumi saamisel miski püha, ka inimeste-loomade elu ja tervis mitte. Sest loomade tervisest on inimese tervis ju otseses sõltuvuses,” nentis Katrin. Seepärast on ta aasta aastalt järjest enam sellele tähelepanu pööranud, kuidas võimalikult vähe kodukeemiat tarvitada ja milliste taimeteede toel teinekord tablettide neelamisest hoiduda saab.
Enda kinnitusel ei ole ta aga ei oma töös ega ka eraelus äärmusi rakendav ja tarvitab nii loomi kui lapsi ravides ka apteegis müüdavat, kui teisiti ei saa. Valikud on lihtsalt palju kaalutletumad.
Ambitsioonikate ja nahaalsete maailmast ära
Kümne aasta eest, kui Kati 12-aastane ja Killu kaheksane oli, otsustas nende vapper ema, et toob oma lapsed Tallinnast, mis on tema sõnul pretensioonikas, ambitsioonikate ja nahaalsete linn, rahulikumasse ja elamisväärsemasse kohta, et oleks neid võimalik hirmu ja süümepiinadeta ka kellegi teise hooleks jätta.
“Kaks aastat käisin Tartus Maarja kooli piidlemas ja leidsin, et see on just selline turvaline ja inimeste eripära arvestav koht. Mõtlesin ka oma tüdrukute tulevikule, et nad saaksid kunagi elada Maarja külas, mille visioonist põgusalt mingist ajakirjast lugesin. Hakkasin asja uurima ja võtsin ühendust Maarja küla asutaja Jaan Kallasega. Pärast vestlust Jaaniga, kus ta tutvustas küla ideed ja unistusi, oli mul otsus valmis – see on just see koht, mis tagaks minu lastele inimväärse elu ja mulle südamerahu. Seejärel otsisin endale töökoha. Saare vallas asub mu vanemate suvekodu, elasin esialgu seal ja asusin oma maja otsima. Sellele olid mul kindlad nõudmised: et oleks Tartule lähedal, aga laste ohutust silmas pidades piisavalt kaugel maanteest, metsast, veekogust, mõistlikus kauguses naabritest. Õige kodu Juula külas leidsin nädalaga! Lapsed hakkasid käima Maarja koolis, tööle asusin Tartu Agrosse pealoomaarstina, kus olin ametis seitse aastat. Selle töö kõrvalt käisin Eesti Põllumajandusülikoolis tudengitele loomakaitse alaseid, hiljem ka kutse-eetika loenguid pidamas. Aastal 2009 sai minust sama kõrgkooli suurloomakliiniku peaarst, aga aastal 2010 jäin lapsehoolduspuhkusele — pisipoeg Siim on praegu poolteist,” jutustas Katrin, kuidas pealinlasest pühendunud maainimene sai.
Kuue aasta eest lõi ta Tartus ka oma firma, kus pakutakse veterinaarteenust suurloomadele ja kus on ka tervisesalong inimestele.
See ettevõtmine sai alguse vesimassaažiaparaadi ostmisest. Ligi pool miljonit krooni maksnud masin sai muretsetud pere ja sõprade toel. Ja et Killu tervis juba pärast esimest ravikuuri tunduvalt paranes, otsustas Katrin, et vesiteraapiat võiksid tasuta saada kõik Maarja kooli lapsed, sest koolil ei ole selleks lihtsalt raha. Et oleks õigus seda teenust kõigile soovijaile pakkuda, tuli luua oma firma, leida ruumid, mis ametnike heakskiidu pälviksid… Vapper naine murdis läbi ka bürokraatiamüüridest ja juba viis aastat tegutsetakse Tartus Jaamamõisa Ärimajas, kus on olemas kaldtee ratastooliga tulijatele ja täidetud ka muud vajalikud nõuded.
Mõõnajärgsest tõusust ja pärlist lumehanges
Kui Katrinilt sai küsitud, kas ta on juba sünnilt nii tugev natuur, kes oma seatud sihist naljalt kõrvale ei pööra, või on elu teda nii sirgeselgseks tahunud, vastas naine, et ilmselt nii seda kui teist.
“Tõenäoliselt olengi tugeva iseloomuga, aga elult saadud õppetunnid on mind veelgi karastanud. Ja polegi parata: kui tahad elus midagi saavutada, olla ratsanik hobuse seljas, mitte põhukott looma kõhu all, siis tulebki ohjad enda kätte haarata,” nentis naine, kuid ei unustanud lisada, et paljugi oleks teostamata ilma kalli pereta, kes talle alati tugivõrgustiku on moodustanud.
“Mu vanemad elavad nüüd samuti püsivalt Jõgevamaal, neist on mul tohutu suur abi olnud, lapsed on nende juures alati teretulnud. Ja kindlasti poleks ma niipea suutnud oma vana maja üksinda ümber ehitada. Hindamatu abimees on olnud mu hea vend Rene, kes mõned aastad tagasi samuti Tallinnast ära kolis ja nüüd Kaagveres elab,” rääkis Katrin.
Ühel tuisuõhtul umbes kümne aasta eest jäi Juula küla uusasukas Katrin autoga töölt tulles kodumaja lähedale hange kinni. “Kaevasin ja müttasin ja kordagi ei tulnud mulle pähe, et võiksin abi paluda. Tallinnas tuntakse kortermaja naabreid heal juhul nägupidi ja mul ei tekkinud ka siin mõtet kellegagi kontakti otsida. Üks mees, kes osutus mu naabriks Kalvo Kaasikuks, tuli ise ja kaevas mu auto välja. Kui pärisin, kuidas sõbrategu tasuda, vastas ta, et selleks on külaskäik nende perre. Nii sain Juulal omainimeseks ja nüüd on mul vahva külakogukonna ja meie ühisettevõtmiste üle siiralt hea meel,” rääkis Katrin.
Iga inimese eluloos on oma tõusud ja mõõnad. Tundub, et Katrin on praegu elu laineharjale jõudnud või sinna hooga teel. Olulist rolli mängivad seejuures kindlasti kaks meesterahvast — elukaaslane Esper ja pisipoeg Siim. Aga kahtlemata pole vähetähtis ka äsja pälvitud tunnustus. Eesti Külaliikumine Kodukant korraldas tänavu esimest korda konkursi “Kogukonna pärl”. Üle Eesti esitati sellele 125 kandidaati ja igast maakonnast pälvis tunnustuse üks pere. Jõgevamaal valiti Kogukonna pärliks Katrin Kaalepi perekond, sest neil jagub oma tööde ja tegemiste kõrvalt alati aega ja energiat lüüa kaasa MTÜ Juula Küla Heaks tegemistes, genereerida külaseltsis uusi ideid, olla alati eesotsas nende elluviimisel. Selle romantilise kõlaga tiitli nominendiks esitas Katrini seesama Juula küla rahvas eesotsas naabritega, kellega ta kümne aasta eest lumetuisus pooljuhuslikult tuttavaks sai.
Eneli Kaasik, naabrinaine ja sõbranna, Juula külavanem
Katrin on tark naine, kes alati kõigega toime tuleb ja positiivne olla suudab. Talle meeldib kõike enda ümber mõtestada ja hingestada. Tema fantaasialend on rikkalik, elukogemuse kohta võib aga öelda, et see on lausa põrgulik. Kuid kõik läbielatu ei ole teinud temast kibestunud virisejat, vaid ta on loodust, loomi ja ehedaid tundeid väärtustav inimene.
Temaga koos on meil tore külaelu edendada, aga ka inimhingede käitumist lahti kodeerida ning oma väikesel moel maailma parandada.
Katrin on vaieldamatult kogukonnapärli tiitlit väärt!
Indrik Unt, naaber, Juula külaseltsi juhatuse liige
Katrinil on alati atraktiivseid ideid, ta oskab teisi nendega nakatada ja on ka ettevõtmiste edukas elluviija. Näiteks tegi ta sel aastal ettepaneku, et võiksime Eesti Vabariigi aastapäeva puhul külaplatsil päikesetõusul lipu heisata. Teiste nurinat, et tõusta tuleb liiga vara, ei võtnud ta kuulda, ja nii tulimegi hommikul kokku ja meil oli tore. Sellised hetked kaunistavadki meie igapäevaelu.
Katrini peale saab ka alati kindel olla. Üldiselt ma hea meelega luurele ei läheks, aga kui seda on siiski vaja teha, siis Katriniga läheksin küll.
Katrin Kaalepi elukäik
Sündis 1969. aastal Tallinnas, lõpetas 1987. aastal keskkooli ja 1992. aastal EPA veterinaariateaduskonna. Töötanud Viljandimaal kolhoosi “Võit” peaveterinaarina ja piirkonna volitatud loomaarstina. Tallinna naasnuna töötas veterinaar- ja toiduametis loomakaitse büroo juhatajana. Kümne aasta eest kolis Juula külla, töötas Tartu Agros pealoomaarstina.
Aastast 2009 Eesti Maaülikooli suurloomakliiniku peaarst, 2010. aastast praeguseni lapsepuhkusel.
Kuulub Eesti Loomaarstide Ühingu ja Juula küla juhatusse; SA Maarja Küla nõukogusse, Tartu Maarja kooli lastevanemate hoolekogusse.
Peres tütred Kati (22), Killu (18) ja poeg Siim (1,5)
i
KAIE NÕLVAK
