Ma ei salli katkisi asju. Aga kergekäeliselt ei taha neid ära ka visata, alati mõtlen, kas mingit perspektiivi parandamiseks on? Samas nõuab paljude asjade parandamine osavaid käsi, tihti palju aega ja kannatust, nii et uue ostmine on lihtsam lahendus. Igaks juhuks pole ma tööriistu, millel varred tagant ära tulnud või kulunud, ära visanud: labidad, rehad, kirved… Võib-olla tekib tahtmine proovida eneseületamist?
Tänapäevased keerulised tipptehnoloogilised vidinad kipuvad vahel väga lühiealised olema. Pillab algklassi koolilaps oma tahvelarvuti maha – ei tööta ja remont võib maksta ligilähedaselt uue tahvli hinna.
Tea Lallil ilmus romaan “Katki”. Seal räägib ta siiski katkistest inimhingedest. Tõsi, seal on juttu ka katkistest, õigemini lagunenud ja maha jäetud taludest, kus ainsaks elanikuks tuul. Kunagi unistasid neis elanud inimesed ka oma õunapuudest, võrkkiigest, oma pliidist, millel pannkooke praadida. Kus nad nüüd on, kas vahetasid need kodud linnakarpide vastu, kus elatakse nagu hiigelkummuti surmigavates ja ilmetutes sahtlites?
Tea Lall arutleb, et sealt ei saa sündida loojad, sest meie jõud tuleb ju maast, see talletub meie veres ja mõtetes ja tänu sellele oleme ellu jäänud ja jaksame luua… Kirjanik mainib raamatus looduskauneid paiku, mida peategelane Ragne külastas: Emumäge, Sallat ja Kaavere kanti, aga eks tänaseks ole mahajäetud maakodusid igal pool.
Ragne tahaks elada maal, selleks üüribki ta endale küllaltki kehvas seisus maja, et sinna hinge sisse saada. Talle meeldivad üldse vanad asjad. Romaanis on juttu inimsuhetest, millest tähtsamad on ju laste ja vanemate ning partnerite vahel. Oma eluaja tahab ju igaüks õnnelikult elada ja seda tagavad head inimsuhted. Aga on palju hoolimatust, tähelepanematust, ükskõiksust, lausa agressiivsust, mis rikuvad harmoonilisi suhteid – sõprust ja armastust. Armumine kannab sind argipäevast eemale, oled nagu rööbastelt maha jooksnud rong. Ragne oli armastusest nii puudust tundnud, et tema süda oli nagu läbikäiguhoov. Ta oli nii katki, et talle tundus, et tema enese hingeuksed ei käi enam lukku… Romaanis on mitut puhku ja erinevates olukordades kasutatud seda lühikest sõna, mis on teose pealkirjaks.
Ragne tõdeb, et armastus on alles, aga ei ole aega, et seda jagada. Tema elukaaslane on kaua tööl ja ühist aega praktiliselt polegi. Arpo on talle öelnud, et tema elab valel ajal. Ragne ema ei ole oma tütart küllalt palju hinnanud, ei lapsepõlves ega täiskavanuna. Kui Ragne tütar leiab, et vanaema peab ikka külastama, et võib-olla tunneb ta ennast üksikuna, siis see pingutus jookseb liiva. Vanaema oli kriitiline ja tige, isegi tütre toodud tort ei kõlvanud. Igal juhul on romaanis palju, mille üle mõelda.
Kristiina Ehin oma ööülikooli saates lisas, et siiski moodustab enamiku inimeste elust karm olelusvõitlus, argiaskeldused ja kuidagimoodi hakkamasaamine – ütleme siis, et mudamaadlus, milles pole võimalik jääda puhtaks ilu- ja imenautlejaks.
Eks olegi nii, et kui meid selles olelusvõitluses keegi aitab ja toetab, siis pole me nii katkised.
EHA NÕMM
