Puurmani abituriendi Kati Rohtla tänavune suvi läks väga põnevaks juuni lõpus, kui ta Eestist Austriasse sõitis, et neljas peres talutööd teha ja sealseid olusid tundma õppida.
Austriasse tulnud IFYE (International Farmers Youth Exchange) ehk rahvusvahelise noortevahetuse rühm kohtus Viinis. Kolm päeva möödus kiiresti, kuid hiljem kogu rühm enam kokku ei saanudki.
Kati esimene võõrustajapere oli Lõuna-Austrias Klagenfurti lähedal. See oli Alpides tuhande meetri kõrgusel. “Neil oli kolm kämpingumajakest, lisaks oma elumajas külalistekorrus, mida nad välja rentisid. Peamiselt kasutasid neid Saksa turistid, sest pere oli varem elanud Saksamaal ja neil oli seal väga palju tuttavaid ning sõpru. Loomulikult käiakse talvel seal suusapuhkusel, kuid nad võtavad külalisi vastu ka suvel,” rääkis Kati oma esimesest perest.
Kaheaastane õpetas saksa keelt
Talu pidas hobuseid, lihaveiseid, lambaid, kanu, parte. Peres oli ka poni. Kati võtsid vastu vanaperenaine ja -peremees. Samas lähedal elas ka perepoeg koos abikaasa ja kahe lapsega, nemadki lõid kõik talu tegemistes kaasa. “Pere noorim laps oli paarikuune, vanem õde kaheaastane. Just see kaheaastane laps õpetas mullegi saksa keelt,” rääkis Kati. Tema sõnul ei pruugi saksa keele oskamine tähendada Austrias hakkamasaamist, sest igas piirkonnas on oma dialekt, mille mõistmisega on mõnikord tükk tegemist. Tüdruk lisas, et viimases peres, kus ta viibis, töötas peretütar Viinis lasteaiakasvatajana. Seal olevat küsitud, et kust sa küll pärit oled, et niisugust imelikku keelt räägid.
Esimeses peres oli Kati kõige kauem, kaks nädalat. Teises peres, mis asus mõnikümmend kilomeetrit eemal, elas ta umbes sama kõrgel ühe nädala ning algul oli ta kaks päeva koos Soomest tulnud tütarlapsega. Kolmandas peres Põhja-Austrias oli ta samuti nädala ning neljandasse perre tuli Lõuna-Austriasse tagasi. Viimases kohas veetis ta poolteist nädalat. Kati uskus algul, et rohkem ta oma rühmakaaslasi ei näe, kui nad Viinist ära hakkasid sõitma. Päris nii see siiski polnud. “Nädala pärast olin Soome tüdruku Annaga koos kaks päeva ja hiljem, kui koos kolmanda perega poodi läksin, tuli mulle seal vastu Ameerika Ühendriikidest Montanast pärit tüdruk. Üllatusime mõlemad ning näitasime loomulikult oma heameelt välja,” jutustas Kati.
Loomad elavad suvel mägedes
Teises peres tegi Kati heina. Austrias, eriti lõunaosas, viiakse loomad suveks mägedesse ja tuuakse sügisel tagasi. Teises peres võttis kogukonnaaktivistist perenaine Katit kõikvõimalikele üritustele kaasa ning näitas kohalikku elu. “Nad tahtsid teha oma piirkonnast postkaarte, kutsusid fotograafi ning valisid mind modelliks,” ütles tüdruk.
Põhja-Austrias elanud perel polnud endal talu, kuid mõned kilomeetrid eemal elas nende onu, kellel oli talu ning seal sai palju hobustega ratsutatud. “Maatööd seal teha ei tulnud. Käisin nendega väga palju ringi, nad näitasid mulle palju huvitavaid kohti,” lisas ta.
Neljas pere sai Katile kõige südamelähedasemaks. “Juba esimene toidukord seal oli väga tuttav – praekartulid ja liha! Mulle pole kunagi praekartulid nii hästi maitsenud kui siis,” tõdes ta. Kati rääkis, et kui Eestis tehakse praadi ja kartuleid, siis ongi ainult kartulid. Austrias võis ta valida veel ka riisi ja makaronide vahel, kõike pakuti ühel söögikorral. Veel armastavad austerlased tema kinnitusel leiba. “Mul ei möödunud ühtegi hommikut, ilma et ma poleks söönud leiba. Kuid see leib oli küllaltki kõva, lõikasime sealt noaga tükikesi.”
Tegid käsitsi heina
Viimases peres oli veel üks kämpingumaja veidi enam kui
Mägedes oli väga ilus, eriti hommikune päikesetõus. Selleks tasus kell viis üles tõusta, et seda ilu näha.
Ka selles peres tehti heina ja kõrgel mägedes on see töö päris keeruline, sellepärast tehti kõike käsitsi. “Tassisime heina presendi peal mäest üles. Teises peres kasutati heinategemisel ka masinaid, kuid pidime siiski rehadega kaasa aitama, sest mõni koht on nii järsk, et traktoriga on sinna minna ohtlik,” kirjeldas ta.
Viimases peres oli ka Katist aasta vanem tüdruk ja temaga sai väga paljudest asjadest rääkida. Tüdrukutel oli omavahel väga huvitav.
Vabatahtlikke on austerlased varemgi võõrustanud. Kolmandas peres oli peretütar ka ise vahetusnoorena Põhja-Iirimaal viibinud. Austrias on võimalik vabatahtlikuna mujal käinutel järgmisel aastal ka ise võõrustajaks olla.
Katile õpetati Austrias ka väljendeid, mida alati hõlpus kasutada. Sellega seoses tuli ette ka naljakas juhtum.
“Söögilauas istus ükskord vanaisa minu kõrvale. Istusin natuke eemale, et ta kenasti ära mahuks. Seejärel ta küsis, et kas ta on nii hirmus, et ma eemale minema pean. Mina vastasin automaatselt “jah, muidugi”. Kõik hakkasid kohe naerma. Kui ma aru sain, mida ma öelnud olin, siis selgitasin, et asi pole üldse nii hull. Nad olid väga sõbralikud ega pannud mu keelevääratust üldse pahaks,” rääkis Kati.
Austerlased on tõesti väga sõbralikud. “Kui uksest sisse lähed, teretatakse kohe kõiki kättpidi, ka väikesi lapsi. Minu meelest on see tore komme.”
Usk tähendab austerlastele palju rohkem kui eestlastele. Enamik perekondi käib iga pühapäeva hommikul koos kirikus. Ka Katil õnnestus kolmanda perega koos kirikus ära käia. Iga külakeskuse juures on kindlasti kirik.
Viimati külastatud perega on Kati kirjavahetuses, samuti suhtleb ta Põhja-Austrias elava perega, kus oli kaks temavanust tüdrukut.
Ta tunnistas, et oli algul päris suures stressis ning tundis koduigatsust, kuid hiljem läks kõik mööda. “Viimases peres olles tundsin, et ma ei taha ära minna,” lisas tüdruk. Ta on lubanud Austriasse tagasi minna, just talvel, et saaks suusatada. Muide, seal on mägedes mõnel perel või naabritega kahe või kolme peale suusatõstuk.
Oma Austrias viibitud aega peab Kati igati kasulikuks, eriti just keele õppimise seisukohalt. Ja soovitab kõikidel julgetel noortel end proovile panna.
i
HELVE LAASIK
