Kassinurme mägedes esietendub homme Jõgeva Linna Teatri suvelavastus “Klaver”, mille kandvamates rollides astuvad üles kutselised näitlejad, aga ka telekonkursil “Kaks takti ette” ja Eesti tänavusel eurolaulukonkursil end publiku südamesse laulnud Iiris Vesik.

“Sulev, väga hea!” hõikab lavastaja Kati Kivitar näitleja Sulev Teppartile. Kiita saab peaosalise Ada meest Stewartit kehastav Teppart seekord eimillegi eest, st selle eest, et on ajal, mil Silja Miks (Ada) ja Veikko Täär (Baines) mänguplatsi teises servas oma stseeni mängivad, teinud mitte midagi, aga see “eimiski” on olnud tema esituses väga väljendusrikas. Peatselt, kui tegevus on platsi teise serva, Ada ja Stewarti majakese juurde kandunud, saab samal viisi kiita oma nurka üksi jäänud ja pausi nutikalt pillimänguga sisustanud Täär.

Kõigega lavastaja siiski rahul pole. Külatüdrukuid mängivad väikesed Jõgeva neiud peaksid Kati Kivitari meelest mänguplatsi keskel asuvasse metsa puid suudlema jooksma just siis, kui Ada ja Bainesi vahel tekkinud suhte pärast raevunud Stewart oma maja uste ja akende laudadega kinninaelutamise lõpetab ja selja vastu ust toetab, aga mitte varem.

“Nad ei näe seda,” tõdeb Teppart lakooniliselt, ent pakub pärast lühikest mõttepausi kohe välja ka lahenduse: “Aga Silja saab neile märku anda.” Tõepoolest, majja suletud Adat mängiv Silja Miks näeb läbi uksepragude, millal Sulev selja selle vastu toetab, ning aia taga varjul olevad tüdrukud näevad omakorda Siljat.

Järgmises stseenis tuiskavad platsile Stewarti tädi Moragit ja tema seltsidaami Nessiet kehastavad Terje Pennie ja Carita Vaikjärv. Nende lühike, ent ülimalt intensiivne (ja naljakas!) etteaste sunnib lavastajat hüüdma: “Naised, super! Ideaalne!”

Kiita saab lavastajalt proovi lõpus tegelikult kogu trupp: “Vahetage riided, minge koju ja tundke ennast hästi. Järgmiste päevade proovigraafiku leiate kohviautomaadi juurest kile alt.”

Riiete vahetamise soovitus on igati asjakohane: võib ainult ette kujutada, missugust furoori tekitaksid maoorisid (loo tegevus toimub Uus-Meremaal!) kehastavad Laile Sukk, Olavi Annuk ja teised kohalikud näitejõud oma hõljuvates niinest “kasukates” ja maalitud nägudega Jõgeva linna vahele ilmudes!

Toimiv tuumik

Esietenduseni on jäänud sellest prooviõhtust arvates veel kuus päeva.

 “Oleme graafikus, nii et esietenduse pärast ma enam ei pabista,” tõdeb Kati Kivitar.

Tänu Jane Campioni filmile “Klaver” ning Campioni ja Kate Pullingeri samanimelisele raamatule on Kassinurme mägedes sel suvel mängitav lugu paljudele kindlasti tuttav.

“Minu silmis on Campioni ja Pullingeri romaan üks hästi kinninõelutud teatritekst, mis toob esile viktoriaanliku ajastu sõlmküsimused ning pinged ja pained, mille toonased arusaamad inimestes tekitasid,” ütleb Kati Kivitar. “Ühest küljest on see tekst väga hea psühholoogilise draama baasmaterjal, teisest küljest naiste kirjutatud ja läbi naise pilgu edasi antud lugu, mida minul naislavastajana on väga huvitav koostöös naiskunstniku Inga Varesega lavale tuua. Kassinurme mäed on selleks aga suurepärane koht: see haakub hästi “Klaveri” peateemaga, milleks on loomingulise inimese võitlus looduse ja loomusega.”

Kuut peaosalist valides pidas Kati Kivitar silmas eelkõige seda, et neist moodustuks hästi toimiv tuumik. Kui üks potentsiaalne osaline loobus, mängis lavastaja ka teised rollid ringi. Ada tütre Flora ossa oli lavastajal algul plaanis võtta tema vanusele vastav, st umbes üheksa-aastane tüdruk, aga lõpuks loobuti sellest. Kohapealt sellist “imelast” ei leitud, kaugemalt tuua aga ei tahtnud, sest nii väikesele lapsele oleks kuuajane kodustest ja sõpradest eemal viibimine emotsionaalselt liiga raske olnud.  Seepärast otsustati võtta Flora ossa täie vastutusvõimega inimene, kelleks osutus väikesekasvuline ja lapsehäälne noor lauljatar Iiris Vesik, kes on kaasa teinud Nukuteatri noortestuudios ning keda stuudio juhendaja Reeda Toots Kati Kivitarile soojalt soovitas. Nõu peeti ka Iirise produtsendi Elmar Liitmaaga, kes arvas, et kuu teatrile pühendumist tuleb Iirise karjäärile pigem kasuks kui kahjuks.

“Iirise lavakogemus on tema partneritega võrreldes küll väiksem, aga ta on väga tubli töötegija ja tähelepanelik märksõnade talletaja,” ütleb Kivitar. “Veikko Täär väärib aga erilist kiitust: ta on pidanud end jagama kahe tüki — “Klaveri” ja Tartus Ain Mäeotsa käe all välja toodud “Sauna” proovide-etenduste vahel, ent saanud sellega suurepäraselt hakkama.”

Õppisid viipekeelt

Vabakutselise põlve pidav Kivitar ise tegi “Klaveri” väljatoomise ajaks oma Rakvere Teatri proovides vahe sisse: septembris esietendub selles teatris tema lavastatav Urs Widmeri “Top Dogs”.

“Üle kahe lavastuse aastas ma tavaliselt ei tee. Küll aga teen ise lavastamise kõrvalt teiste lavastustele koreograafiat: Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetasin ma kõigepealt ju koreograafi ning siis alles lavastajana.”

Sama õppeasutuse on lõpetanud peaosaline Silja Miks. Täiesti sõnatu rolli (peategelane Ada on tumm!) loomist pidas ta endale suureks väljakutseks.

“Kui rääkida ei saa, tuleb otsida kehalisi väljendusvahendeid, et end partneritele ja publikule arusaadavaks muuta,” ütleb Silja Miks ja tunnistab, et “Klaveri” filmiversiooni pole ta näinud ja ei kavatse enne vaadata ka, kui etendused läbi. Raamatu on see-eest põhjalikult läbi töötanud. Küsimusele, kas peaaegu kuu aega lavastuse produtsentide poolt Jõgeval üüritud majas koos elanud näitetrupp üksteisega vabal ajal ikka veel suhtleb ka, vastab Silja Miks muiates: “Õnneks on meil väga sõbralik seltskond.”

Sama kinnitab Iiris Vesik, kes proovide ajal, täpsemalt 17. juulil 17-aastaseks sai.

 “Olen küll varemgi teatrilavastustes kaasa teinud, näiteks rahvusooperi Estonia lavastustes “Väike korstnapühkija” ja “Pipi! Nuki! Puhh!”, aga siin saadud kogemus on väga huvitav ja arendav,” tõdeb Iiris.

Muu hulgas tuli nii temal kui ka Silja Miksil õppida selgeks mõned viipekeelsed laused: Ada on, nagu öeldud, tumm ning Flora on mingil määral tõlgiks tema ja teiste inimeste vahel.

Omamoodi meistriteos on aga “Klaveri” lavakujundus, mille kohalik linnusemeister Paul Pinka ning tema abilised Erich Kalda ja Mati Innos kunstnik Inga Varese jooniste järgi valmis meisterdasid.

“Paul tuli siia tegelikult ainult publiku jaoks pinke tegema. Kui ta minu jooniseid nägi, ütles skeptiliselt, et tema küll ei tea, kes kogu selle krempliga hakkama saab. Aga valmis tegi!” ütleb Inga Vares muiates. “Et erinevalt kutselisest teatrist meil siin palgalist tehnilist personali kasutada pole, siis on palke tassida, pintslit liigutada ja muid töid teha tulnud nii näitlejatel, tükis kaasa tegevate laste vanematel kui ka produtsentidel Janek Varblasel ja Ülle Luigel. Viimane on olnud meie olmemurede lahendamisel eriti tubli.”

“Klaverit” mängitakse Kassinurme mägedes ajavahemikul 30. juulist 20. augustini ühtekokku kümnel korral.  

RIINA MÄGI