Kassinurme linnamäel möödunudsuviste väljakaevamiste käigus võetud proovid on nüüdseks analüüsitud ja analüüside põhjal järeldused tehtud. See on lisanud nii mõnegi uue nüansi meie teadmistesse kõnealuse linnamäe kohta.
Vaiga-Kassinurme maalinna asukoht ei vaja Jõgevamaa rahvale eraldi tutvustamist. Mittetulundusühing Jõgevamaa Metsaselts koos metsatöötajate, kultuurirahva, kohalike inimeste ning omaaegsete asutuste-ettevõtetega (Kaarepere metsakatsejaam, Jõgeva näidissovhoos, Jõgeva metsamajand, Jõgeva kolhooside ehituskontor, Jõgeva mehhaniseeritud ehituskolonn, Jõgeva võrgurajoon) taasavas Vaiga-Kassinurme maalinna 1989. aastal. Sellest möödub tänavu 25 aastat. Võsaraiumis-, koristus- ja ehitustööd tehti ära talgukorras ja tasuta. Kassinurme maalinnast kujundati rahva kooskäimise koht koos looduse õpperadade ja terviseradadega.
Kui muinasajast kõnelevatest objektidest oli rahval esialgu võimalik uudistada vaid Vaiga-Kassinurme maalinna ennast, siis nüüdseks on edukalt algust tehtud eestlaste muistsete ehitiste rekonstruktsioonidest koosneva teemapargi rajamisega põlise linnamäe lähedusse. Need püüdlused on hinnatavad. Püstitatud on linnuse fragment, mis annab aimu, milline võis siinne linnus välja näha aastal 1000 pKr, Lembitu-aegne elamu-suitsutuba, käramise plats, püstkojad, mätaskatustega varjualused. Kogu seda kompleksi ilmestavad puittaiesed, mis kujutavad sõdalasi ja maajumalaid, linnusevalvureid, karujahti pidavaid mehi, veteneitsit ja Tasujat.
Kümme aastat tagasi hakati maalinnas korraldama muinasmaailma pidusid: Jüriöö rollimänge, Mütofesti ja Põhjala pööripäeva. Nii et kui omal ajal hulkus siin vaid karjus või mõni üksik ajaloo- ja loodushuviline, siis nüüd väisavad linnamäge tuhanded.
Jõgeva kant ja Vooremaa äratavad tähelepanu mitte ainult omapärase maastiku, vaid ka muinasaja mälestiste rohkuse poolest. Kuigi Helve Remmeli andmetel moodustab Vooremaa Eesti pindalast vaid 2,32 protsenti, on siin siiski teada üle 10 linnamäe. Tõsi küll, pindalalt on Vooremaa linnamäed küllaltki väikesed ja ka kunagistest kindlustustest on säilinud õige tagasihoidlikke jälgi.
Seostatakse Kalevipoja legendidega
Kassinurme muinaskantsi leiab samanimelise voore harjalt, kust avaneb avar vaade Puurmani ja Põltsamaa suunas. Maapinda liigendavad siin keskmiselt 8-10 m sügavused turba ja veega täitunud sulglohud ehk rahvakeeli söllid. Need tekkisid siia juba enam kui 12 000 aasta eest jääaja lõpul enam kui kilomeetri paksuse taanduva mandrijää toimel. Sulglohkude sageli eriskummalise kuju tõttu on neid rahvasuus seostatud mitmesuguste Kalevipoja legendidega.
Kassinurme linnamäest edela ja loode pool esineb linnuseasula jälgi ja ida pool on ka mõned väikeste lohkudega kultusekivid. Eelmise sajandi algul leiti põlluharimisel asulakihist söetükke, viljahõõrumis- ehk jahvekivi ja käsikivi poolmik.
Erinevalt enamikust linnamägedest asub Kassinurme muinaskants mitte raskesti ligipääsetaval kõrgel künkal, vaid päris tasasel alal. Sulglohud ehk söllid olidki siin muistse linnuse looduslikeks kaitse-eeldusteks. Need on muust ümbrusest eraldanud umbes 50 x 28 meetrise neemiku, kus täiendavat kindlustamist vajasid vaid kagu- ja loodeosas asuvad kitsad avatud osad. Siia rajatud kaitse-ehitistest on tänapäevaks säilinud 2-4 m kõrgused otsavallid.
Söllid kaitserajatistena on iseloomulikud mitte ainult Kassinurmele, vaid ka mõnele teisele Vooremaa põhjaosa muinaslinnusele. Nii on näiteks Laiuse voorel asuv väike Vilina linnamägi osalt samuti vesiste söllidega ümbritsetud. Ka Sadala voore loodeosas asuv Reastvere linnamägi paikneb kitsa maaribana kahe suure ja sügava sölli vahel. 1998. a päästekaevamistel avastati sealt kahe eriaegse ehitusjärgu jääneid. Nende põlengukihtide vanus on ajaliselt määratud radioaktiivse süsiniku meetodil. Mainitud põlengukihtidest hilisem, 60 cm sügavusest ilmnev kiht pärineb 11.-12. sajandist. Mõnevõrra vanem, 100 cm sügavuselt avastatud põlengukiht pärineb täpsustatult ajavahemikust 1010-1168 pKr, seega muistse iseseisvusaja lõpust, perioodist, mis eelnes ristisõdijate saabumisele.
Linnamäge uuritud mitmel korral
Kassinurme linnamäel ei ole senini tehtud plaanilisi arheoloogilisi kaevamisi. Seoses Eesti Vabariigi algaastatel toimunud muististe registreerimisega kogus Kassinurme muinasmälestiste kohta andmeid tolleaegne Tartu ülikooli tudeng Adele Jürgens. Enam kui 30 aastat hiljem, 1953. aastal tegid tuntud arheoloogid Harri Moora ja Aita Kustin koos abilistega retke kümmekonna Põhja-Tartumaa muinaslinnuse uurimiseks, kaevates seal kultuurkihi tundmaõppimiseks rea šurfe. 1977.-1990. a uuris käesoleva loo autor koos Arnold Undi ja Avo Salustega ühe meetri pikkuse mullapuuriga Kassinurme linnamäe hooviala kultuurkihti ja valle. Erilist huvi äratasid vallides leiduvad kunagistest maha põletatud linnuseehitistest säilinud söerohked põlengukihid.
Alljärgnevalt tutvustame lähemalt linnamäe hooviala ja kaitseehitiste ajalugu, millest õige mitmed seigad said meile teatavaks just 2013. aasta kaevamistel. Need kaevamised said, nagu mõned varasemadki, teoks koostöös Jõgevamaa metsaseltsi ja selle eestvedaja Kaupo Ilmetiga. Tema muinasteaduslikel uurimistöödel osutatud abi on hindamatu.
Linnuse hooviala kohta on üllatav teada, et praegune tasane ala oli enne siia linnuse rajamist õige ebatasane ja kaootiline. Kui hooviala keskel tuli algne looduslik kiht nähtavale juba 15-20 cm sügavusel, siis linnusehoovi ida- ja läänepoolsel küljel oli looduslik kiht kaetud enam kui meetripaksuse täitekihiga. Seega nõudis linnuseõuest praeguse suhteliselt tasase maapinna kujundamine omal ajal muistsetelt linnuseehitajatelt suuri jõupingutusi.
Linnuseõue äärealal tulid 80-100 cm sügavusel nähtavale söerohked põlengukihid, mis ilmselt pärinesid varasematest tules hävinud hoonetest, osutades nii muinaskantsi madalamas osas asuvatele nõrgemalt kaitstud kohtadele, mida vaenlasel oli kergem rünnata. Põlenud hoonete rusudele kuhjati edaspidi enam kui meetripaksune mullakiht, mis muutis linnuseõue ääred märksa kõrgemaks ja järsemaks, tõhustades niimoodi arvestataval määral muinaskantsi kaitsevõimet.
(Järgneb)
i
AIN LAVI, arheoloog
