“Minu kassid ei tekita kunagi allergiat,” ütles kaks nädalat tagasi Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis oma näituse avanud kunstnik Sille Seer muiates. Lustakaid kassipilte on tal väljas vaat et terve seina jagu. Mõnel joob suurte sõõrsilmade ja vöödilise sabaga uljas nurrmootor täpilisest tassist piima, mõnel ajab hiirega vandeseltslaslikult neljasilmajuttu.
“Neist piltidest ei lähe keegi tuimalt mööda. Ikka jäädakse vaatama ja suunurgad kerkivad justkui iseenesest ülespoole,” sõnas Sille Seer.
Oma selle näituse taieseid, mis teostatud akrüültehnikas, nimetab ta valehäbita dekoratiivmaalideks.
“Dekoratiivmaal on eelkõige sisustuselement,” ütles Sille. “Kätte mul sedalaadi maalid üldiselt ei jää. Ju ma siis kujutan piisavalt hästi ette, mida ostja sedalaadi maalilt ootab. Siinse näituse jaoks pilte maalides kasutasin aga julgemalt oma lemmikvärve.”
Et üks neist on punane, sellest saab näitusekülastaja kohe aru. Punased toonid prevaleeriva mõnedel lillemaalidel, aga ka abstraktsetel taiestel, mida teatud puhkudel annaks ka päikesetõusu või –loojangu aegseteks maastikeks kvalifitseerida.
“Kui sa pildile muud allkirja ei oska panna, siis võid alati panna “Suhted”,” ütles Sille.
Teeb ka tõsist kunsti
Tema sõnul küsitakse autorilt tihti, mida ta ühel või teisel abstraktsel pildil on kujutanud. Mõnikord tunnistab kunstnik ausalt, et mitte midagi. Kui aga tundub, et vaataja selliseks tõeks valmis pole, mõtleb kiiresti mingi loo välja.
“Ma olen tegelikult võimeline ka n-ö tõsist kunsti tegema,” kinnitas Sille Seer. “Lisaks sellele tellitakse mult aeg-ajalt ka seinamaalinguid. Teeksin oma kojugi mingi maalingu, aga ma pole veel suutnud välja mõelda sellist kompositsiooni, millega ma suudaksin iga päev koos elada. Ja isegi siis, kui suudaksin, lõpeks asi tõenäoliselt sellega, et ma hakkaksin seda maalingut iga päev täiendama, sest mulle tunduks, et siit on mõni täpike ja sealt mõni laiguke puudu.”
Sille Seer on pärit Palamuselt ja õppinud kümnenda klassi lõpuni ka sealses koolis. Pärast seda otsustas ta siiski minna Tartu kunstikooli.
“Ehkki olin ka Palamuse koolis kunstiringis käinud, pidasin enne Tartusse minekut targemaks Jõgeva kunstikooli õpetaja Elita Järvela juures konsulteerimas käia. Tema juhendamisel sain üsna hästi selgeks kompositsiooni alused. Varem polnud mul sellisest nähtusest nagu kompositsioon aimugi! Sain ka suuremat formaati proovida. Koolis joonistati ju ikka A4 paberile ja mind ajas see hulluks. Mul oli sama probleem, mis Pipil hobust joonistades: kõik see, mida ma kujutada tahtsin, ei mahtunud ette antud paberile ära.”
Hääletades tsirkusesse
Tartu kunstikooli lõpetas Sille 2000. aastal kunstilise kujundamise erialal. Pärast seda on ta töötanud reklaamifirmas Valge Kass, Rootsi-Saksa tsirkuses Madigan ning kunsti ja disaini väikefirmas Artmoments. Tsirkusesse sattus ta tööle ühe juhusliku tutvuse tagajärjel.
“Hääletasin ühe auto peale ja selles olnud noormehed rääkisid, et tsirkusel, mille heaks nad töötavad, oleks kunstnikku vaja. See jutt jäi tookord sinnapaika, ent ühel hetkel nad helistasid ja küsisid: “Kus sa oled! Meil on ruttu su abi vaja!”,” jutustas Sille.
Algul pidi ta tsirkuse juurde jääma paariks nädalaks, aga paarist nädalast sai kolm kuud. Sille sobis tsirkuserahvaga hästi, sest need olid üsna tema moodi inimesed — rõõmsameelsed ja intensiivsed suhtlejad ja tegutsejad. Algul tegi Sille tsirkuses ainult kunstnikutööd, ent pärast leidis endale tegevust ka taustatantsija ja kokana. Ehkki Sille tsirkusega Baltikumis ja Rootsis ringirändamisest on möödas juba palju aastaid, on ta selle seltskonnaga teatud määral seotud senini. Ta on neile näiteks kostüüme õmmelnud.
See, et Sille tsirkuses kööki sattus, polnud juhus: söögitegemine on üks tema kirgi. Ja tema meelest on toidu valmistamine ka omamoodi kompositsiooniülesande lahendamine. Praegu elabki Sille Seer Võrus ning korraldab lisaks maalimisele taimetoitude valmistamise koolitusi.
Sille Seeri maalid jäävad kihelkonnakoolimuuseumi üles septembri esimese nädala lõpuni.
i
RIINA MÄGI
