Ajaloo- ja käsitööhuviline Anne Ütt ei kurda iialgi igavuse üle. Tema sooviks hoopis, et keegi talle kuidagi aega juurde saaks anda. Kõrgelennulisi plaane naine ei tee ja püüab oma igapäevaste toimetuste ning hobidega hakkama saada.
Kui Põltsamaal mistahes käsitööga seotu teoksil, leiab sellest seltskonnast ka Anne Üti. Tema juhendamisel on Põltsamaa Käsitööselts kasvanud tugevaks ja tegusaks huviklubiks. Tuntud ollakse mitte ainult oma koduses piirkonnas, vaid kaugemalgi. Anne tunnistas, et tal on väga keeruline mõista inimesi, kes kurdavad selle üle, et neil on igav ja päevad väga pikad. Tema sooviks hoopis seda, et kusagilt aega juurde antaks. Praegugi on tal kultuurikeskuses kangastelgedel vaip pooleli…
Anne Ütt võib ennast elupõliseks põltsamaalaseks pidada, sest pole sealtkandist oma elu jooksul eriti kaua eemal olnud.
“Luksuskorter” Kamaris
Pärast omaaegse Viljandi kultuurhariduskooli lõpetamist töötas Anne Ütt pool aastat Vägeva raamatukogus. Seejärel tekkis vaba töökoht Kamari raamatukokku, mis oli tema kodule lähedal. Siin töötamise ajal kohtus Anne ka oma tulevase abikaasa Kaarliga. “Eks ma käisin seal õhtuti võrkpalli mängimas, palliplatsil me kohtusimegi. Tema oli kohalik noormees ja eks talle hakkas silma külla tekkinud uus tüdruk,” meenutas Anne Kamari aega. Kaarel töötas juba siis Põltsamaa EPT-s.
Kamaris elasid nad “luksuskorteris”, kuhu talvel lumi sisse tuiskas ja temperatuur mõnikord ka alla nulli langes. Nii leiti talvisel ajal peavarju Kaarli vanemate juures.
Kehvade elutingimuste tõttu ja igatsusest oma kodu järele otsustasid noored Põltsamaale maja ehitama hakata. Tegelikult oleksid nad tollal ka korteriga leppinud, aga korterijärjekorrad olid siis meeletult pikad. Alguses asus noor pere elama linna Anne vanemate juurde, kelle aiast maja ehitamiseks krunt võetigi. Ehitamisega alustati 1970. aastal ning oma katuse alla koliti 1974. aasta alguses.
Maja ehitamine käis tollal ikka nii, et ühest palgast osteti kivid, järgmisest puitmaterjal jne. Kui sisse koliti, olid valmis ainult esimese korruse toad. Veevärk jõudis majja hoopis hiljem, tegelikult juba siis, kui saatus abikaasa Anne kõrvalt ära oli viinud.
Anne sõnul tal vedas, et kõrval elanud ema-isa lapsi kasvatada aitasid. Nii sai ta tööl käia. Anne praegu ise selline vanaema olla ei saa, sest tema lapselaps elab väga kaugel, Saksamaal.
Pärast paariaastast tööd Kamari raamatukogus asus Anne Ütt tööle Põltsamaa raamatukokku, kus töötas kuni 2010. aastani. Enamiku tööaastatest juhatas ta seal lasteosakonda, viimased kümme aastat oli samas osakonnas bibliograaf.
“Siis saabus masuaeg ning raamatukogudes tuli kokku hoida raha ja koondada töötajaid. Astusin seal siis lihtsalt kõrvale, sest ma olin majas vanim töötaja ja nii oli loogilisem,” jutustas Anne Ütt. “Kerge see muidugi ei olnud. Oli 40 aastat selles majas lasteraamatute keskel koos lugemishimuliste lastega huvitavat tööd teinud. Alustatud sai ruumides, kus sooja andsid vanad kõrged ahjud. Siis saime majja keskkütte, mis tundus sel ajal eriline luksus. Lastele sai korraldatud vahvaid üritusi, külas käisid paljud kirjanikud. Meie lasteraamatukogu oli esimeste hulgas vabariigis, kus mindi üle elektroonilisele laenutamisele.”
Lapsed “ilmalaanen” laiali
Üttide perepoeg Allan lasteaias ei käinud, Maarika lasteaiaaeg möödus Hermanni tänavas, tütar Kristi aga käis Põltsamaal “Tõrukese” lasteaias. Vanemas rühmas käies luges Kristi juba ise lõunauinaku eel teistele lastele unejuttu.
Kui Anne abikaasa Kaarel 2000. aastal manalateele läks, jäi noorema tütre koolitamine vaid ema õlule. Aga ta sai sellega hakkama ning tänaseks on tema lastest tublid ja elus hästi toime tulevad inimesed sirgunud. Poeg Allan lõpetas Paide kutsekooli ja omandas lisaks ka keevitaja kutseoskuse. Ta on juba 15 aastat Soomes Eesti ettevõttes töötanud.
Tütar Maarika elas ja töötas mõnda aega Saksamaal, siis asus Eestis ülikooli saksa keelt õppima. Kord sattus ta Pajusis sealsete mõisnike järeltulijate von Wahlide külaskäigu ajal tõlgiks, tutvus nende pere vanema poja Björniga ja sellest tutvusest sündis abielu. Nad elavad Saksamaal, kus Maarika uuesti ülikooli läks. Nüüdseks on ta omandanud keeleteaduste ja etnoloogia alal magistrikraadi, peres kasvab väike poeg.
Noorem tütar asus pärast Põltsamaa ühisgümnaasiumi lõpetamist edasi õppima TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse, mille lõpetas infoteaduse ja dokumendihalduse erialal cum laude. Anne sõnul on Kristi alati õppimisele väga pühendunud ja töötab juba viis aastat Eesti Rahva Muuseumis arhivaarina.
“Tema püüdis õppimisest alati maksimumi võtta,” ütles ema Anne oma tütre kohta tunnustavalt. Peagi kaitseb Kristi Tartu Ülikoolis magistrikraadi arhiivinduse erialal. Kui Anne oma tütardega kokku saab, siis on kõne all suguvõsa ajalugu, mille juuri mööda on nii Anne kui tema abikaasa suguvõsas 1700. aastate algusse välja jõutud.
Käsitöö viis kokku huvitavate inimestega
Lisaks ajaloohuvile, on Anne Ütil läbi elu olnud huvi käsitöö vastu. Juba lapsena karjas käies tegi ta mõnikord kännu peal istudes tikkimistööd. Ise arvab ta, et on selle huvi oma emalt pärinud. Oma töö ja laste kõrvalt tikkis Anne ema ilusaid suuri põrandavaipu, teenis aastaid elatist kampsunite kudumisega. Nii Anne kui tema ema käsitöid on Põltsamaa kultuurikeskuses näitustelgi üleval olnud. Nüüd käib Anne kultuurikeskuse kangaringis vaipu kudumas.
Pärast Eesti taasiseseisvumist, kui kultuurikeskusse jälle rohkem elu tagasi tuli, korraldati seal jõululaat. Sealt sai alguse Anne idee asutada Põltsamaale käsitööselts. Juba 1999. aasta jaanuaris tehti see plaan teoks. Anne kui seltsi juhi õlule jäi paberimajandus, lisaks kroonika pidamine ja projektide kirjutamine. Selle kõrvalt on ta ka ise uusi oskusi omandanud ning käsitööseltsi liikmetele põnevaid ringsõite korraldanud.
Anne Ütt kuulub ka Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu volikogusse, lööb kaasa Põltsamaa muuseumi tegevuses ja on ERM Sõprade Seltsi liige. Üsna põhjalikult on ta uurinud ka Põltsamaa kodumajanduskooli tegevust, mida Põltsamaa rahvas kindlasti paremini Kördi-Ööbiku kooli nime all tunneb.
Praegu häirib Anne Ütti kultuurilembese inimesena tõsiasi, et võimalused jäävad üha kasinamaks. Sellel olukorral on ka objektiivseid põhjusi, sest käsitöötegijaid tuleb pidevalt juurde, ostuhuvi pole aga enam nii suur.
Käsitööseltsiga on tal olnud võimalus käia nii Põltsamaa sõpruslinnades Skrundas ja Kokemäel kui ka Riias peetud ESTO-l. Lisaks on palju Eestis ringi sõidetud.
Kõikjal on ta enda sõnul kohtunud väga põnevate inimestega, kes polegi alati just otseselt käsitööhuvilised, kuid kellega on olnud väga huvitav vestelda.
Rahvakultuur vajab toetust
Juba nõukogude ajal oli tal võimalik käia Saksamaal, kus on külastanud Dresdenit, Lepizigit, Weimari ja teisi kauneid paiku. Soomes ja Tšehhoslovakkiaski sai ta veel nõukogude ajal reisimas käia. Nüüd on ta mitmel korral oma Saksamaal elaval tütre perel külas käinud ja ka Austria linna Salzburgi külastanud, kus teatavasti filmiti maailmakuulus “Helisev muusika”.
Anne kinnitas, et reisiks suurima rõõmuga veelgi rohkem, kui rahakott ja aeg seda lubaksid. Eksootilistesse paikadesse teda enda sõnul väga ei tõmba, talle meeldivad eelkõige vanad linnad, uhked lossid ja muud ajaloolised vaatamisväärsused.
Anne sõnul küsivad mõnikord kaaslased käsitööseltsist, kust ta oma energia ammutab. “Vastan, et teilt ma selle võtangi.”
Millegi koos tegemine ja oma oskuste teistele edasi andmine pakub talle rõõmu, kurvastab aga see, et sellest aastast on seltsi tegevuses ette tulnud raskusi. Kahju, kui tuleb edaspidi hakata tegevust kokku tõmbama, järgmise aasta jaanuaris saab selts juba 15 aastaseks.
Anne Ütt peab varasematele kogemustele toetudes näiteks käsitöölaatadel ja linnapäeval inimestelt piletiraha küsimist ebamõistlikuks. Tema sõnul ei olegi probleemiks mitte niivõrd summa suurus kui küsimisega tekitatud psüühiline tõrge. “Kui mulle tuleb külaline sünnipäevale, siis ma ju ei küsi temalt sissepääsuks raha. Kui põltsamaalane läheb oma linna sünnipäevale, siis oleks ju ka kena, kui temalt selle eest piletiraha ei küsita. Pärimuskultuurile ja rahvakunstile makstakse kultuursetes riikides peale, nii peaks ka meil olema,” tõdes ta.
Kõrgelennulisi plaane ei tee
Anne on enda sõnul hingelt ja olemuselt küll läbi-lõhki põltsamaalane, kuid temagi hinges on praegusest reaalsusest tingituna häirekell endast märku andmas. Linnal pole tema lastele ega ka paljudele teistele siit pärit noortele midagi eriti pakkuda.
Kui juba on kõne all gümnaasiumihariduse andmise jätkamine Põltsamaal, siis on see tema sõnul tõsine ohumärk. Või kui Põltsamaale suureks regionaalseks keskuseks olevasse Tartusse enam tööpäeva alguseks bussiga kohale ei jõua või kui puhkepäeval ei ole võimalik näiteks mõnele koolitusele Viljandisse või Tartusse ning sealt tagasi bussiga pääseda, siis seegi on ju oluline sõnum selle väikese linnakese kohta. “Mina olen selles eas, et minule siinsetest võimalustest piisab ja mulle Põltsamaa väga meeldib,” kinnitas Anne.
Anne Üti elukäik
*Sündis 1948. aasta lõpus Põltsamaa linna piiri taga asuvas Võhmanõmme külas
*Lugemise sai selgeks juba enne kooli
*Kui tüdruk oli viieaastane, hakkasid tema vanemad Põltsamaale maja ehitama
*Anne ema on elanud Pajusi Luige mõisas ning sealsete mõisalastega mänginudki, mõisaproua olevat talle ka nuku kinkinud
*Isa oli pärit Setumaalt Värska lähedalt, sealt ka tütre huvi selle kandi ja rahvuse vastu
*Lisaks Annele sirgusid peres ka õde ja vend
*Koolitee algas 1956. aastal Põltsamaa keskkoolis, alguses Lille tänava vanemas koolihoones ja hiljem Uue-Põltsamaa endises mõisahoones
*Pioneeriajast on kaasa tulnud huvi kroonikate pidamise vastu
*Meeldis suusatada ja võrkpalli mängida
*Lõpetas 1964. aastal Põltsamaal põhikooli
*Jätkas õpinguid Viljandi kultuurhariduskoolis, kus omandas ka keskhariduse
*Asus kooli kõrvalt kohe tööle, omandades raamatukogunduse alaseid praktilisi kogemusi
*Töötas pool aastat Vägeva raamatukogus, seejärel Kamaris
*Abiellus 1969. aastal
*1973. aastal sündis perre poeg Allan, 1977. aastal tütar Maarika ning 1985. aastal Kristi
*Töötanud 40 aastat Põltsamaa raamatukogus
TOOMAS REINPÕLD
