Eestlased öeldakse olevat käsitöö-usku rahvas. Käsitööoskused ning nende edasikandmine põlvest põlve on meile väga tähtsad, sest me usume, et niiviisi jääb meie kultuur püsima. Isegi siis, kui meie laste kõrval on palju teisi keeli kõnelevaid lapsi. Ja ka neile õpetame käsitööd.
Kurb on, et aina vähem jääb kooli alles käsitöötunde ja aina vähem tahavad lapsed käsitööga tegelda. Arvutist saab ju põnevamat meelelahutust. Nii kaovad üldse käelise tegevuse oskused. Varsti ei osata enam lihtsamaidki asju ise teha. Nii on juba praegugi paljudes suurlinnades, maal õnneks veel mitte, sest iga ema peab seni oskama ikka ise seelikul või pükstel ja vajadusel jopelgi lukku vahetada. Teenuseid pole lihtsalt kusagilt osta. Heal juhul saab tubli naabrinaise käest abi paluda.
Enne jõule aga täituvad laatade letid kõikvõimalike vahvate ja samas vajalike asjakestega, mis on seda armsamad, et on tõepoolest ise tehtud.
