Navitrolla on kunstnik, kelle isikupärase maalimisstiili tunneb ilmselt ära ka kunstivõhik. Kui üldiselt saadab Navitrollat naljamehe kuulsus, siis autori enda arvates tuleks mõne tema pildi juures võib-olla hoopis nutta. Jõgeva kultuurikeskuses saab praegu vaadata näitust “Navitrolla maailmad”.
Võrumaalt pärit Navitrolla õige nimi on Heiki Trolla. Kunstiharidust on tal Viive Kuksi kolmeaastase kunstistuudio jagu, muudest aladest on ta õppinud geoloogiat. Algul kirjutas ta oma naivistlikus stiilis piltidele alla eesnime Heiki, aga siis ütles luuletaja Kauksi Ülle talle ühel heal päeval: “Sa pole mingi Heiki, sa oled Navitrolla.” Ja nii jäi. Selgituseks olgu öeldud, et Navi külast on pärit Navitrolla ema ja Trolla külast tema isa.
“Luuletajad suudavad mõnikord paari sõnaga paksu raamatu jagu mõtet edastada,” kommenteeris Navitrolla ja lisas, et püüab ise oma piltidele allkirju välja mõeldes sõna jõu abil pildikeelt täiustada. Pildile pealkirja lisamine on tema meelest justkui toidule maitseainete lisamine.
Nii et Navitrolla näitusel tuleks ka piltide pealkirjad hoolega läbi lugeda. Samas tasub silmas pidada, et tema naivismi ja sürrealismi äärealadele jäävatel taiestel on teosele mõtte ja pealkirja andnud motiiv tihti kuhugi nurka peidetud.
Jõgeva näitusel üles rippuvad tööd pole tegelikult Navitrolla maalide originaalid, vaid lõuendile prinditud koopiad. Originaalid on kunstnik enamasti maha müünud, sest millestki tuleb tal ju ka elada. Ent kunstniku arvates ei peaks publik end n-ö petetuna tundma: mõtted, mis piltidel kajastuvad, on ju endiselt tema originaalmõtted.
“Kõigi oma taieste saatust ma ei teagi,” tõdes Navitrolla. “Usun, et vähemalt poolte Jõgeval näha olevate piltide originaalid on välismaal: Rootsis, USA-s või koguni Saudi Araabias.
“Leegitseva sügise” originaali aga ei eksisteerigi enam, sest kunstnik põletas selle ära. Omajagu meediakära tekitanud põletamisakt leidis aset umbes kolm aastat tagasi Navitrolla Rakvere näituse avamisel. Omaenda taiest põlema süüdates tahtis kunstnik kogeda, mis tunne on, kui teos hävineb. Samas tahtis ta publikule näidata, et kunstiteosed (nagu käsikirjadki) tänapäeval enam ei põle. Ei põle selles mõttes, et nende digitaalne kujutis säilib. Ka Rakvere publik nägi pärast põletusakti galeriisse sisenedes, et “Leegitsev sügis” on tegelikult alles: galeriis rippus selle koopia.
Kõige rohkem oma
“Praegu tunnen, et “Leegitsev sügis” on minu taiestest kõige rohkem minu oma, sest selle kohta ma tean kindlalt, et see ei kuulu kellelegi teisele,” ütles Navitrolla.
Ta tõdes, et tänu tehnika arengule suudab ta kunstist ära elada. Üksnes maalide originaale müües oleks peret toita raske. Ta tõi võrdluseks selle, et lauljadki ei piirdu ju kontsertide andmisega, vaid teenivad elatist ka plaatide müügist.
“Minu meelest pole tehnika areng loomingule halvasti mõjunud. Tehnikal ei tohi ainult lasta loomingu üle võimust võtta,” sõnas Navitrolla.
Milline stoori kellegi peas tema pilte vaadates lahti hargnema hakkab, sõltub vaatajast. Piltidel oleks nagu realistlik Eesti loodus, ent mõned asjad on tugevas nihkes. Seened võivad näiteks olla kõrgemad kui puud ja koduste kaskede vahel jalutada kaelkirjakud, kes, justkui kameeleonid, kasetüvemustri omaks võtnud. Lõunamaine lõvi võib tibatillukese ja hirmununa põhjamaise kärbseseene all kügeleda ja sebra teha lumisel maastikul läbi kuueastmelise mutatsiooni, mille tulemusena saab temast mustavalgekirju lehm.
Osa Navitrolla viimase aja pilte on mustvalged või mustvalged mõningate värviliste detailidega.
“Üksnes kahe värviga ruumilisust ja maalilisust edasi anda on palju suurem väljakutse kui teha sama kogu värvipaletti kasutades,” kinnitas Navitrolla. Tema Tallinnas asuva galerii juhataja Lembi Randma lisas, et vaatajad tihti ei märkagi, et need pildid mustvalged on, sest nemad näevad neid ikkagi värviliselt.
Kaelkirjakutel on Navitrolla piltidel eriline koht. Kunstnik sõnas, et karusid ja koeri on ta tegelikult vist rohkemgi maalinud, aga miskipärast jäävad vaatajatele rohkem meelde kaelkirjakud. Ju need jaburad loomad, keda loogikareeglite kohaselt ei tohiks olemaski olla, sobivad siis mingil põhjusel tema loodud visuaalsesse maailma.
Tõlgib loodust
“Loodus kui niisugune inspireerib mind igas mõttes ‒ nii unes kui ka ilmsi,” ütles Navitrolla. “Püüan loodust omal moel tõlkida, oma looduselamusi inimestega jagada. Inimesed ei vaevu tänapäeval enam vaatama, mis on rohu sees või taevas. Aga kui kunstnik selle üles maalib, siis nad vaatavad küll. Mul on hea meel, kui inimesed tänu minu loomingule rohkem looduses käima ja sagedamini taevasse vaatama hakkavad.”
Navitrolla stiili, nagu eelpool öeldud, tunnevad ka kunstivõhikud. Ehkki see on teatud mõttes tore, on Navitrolla otsinud ka võimalusi, kuidas oma stiili teadlikult muuta. Viimasel ajal ongi ta mõnevõrra vähem maalinud, sest mõtlemine võtab aja ära. “Ootan ka ise põnevusega, mis suunas mu loominguvanker liikuma hakkab,” ütles Navitrolla.
Maalimine on tema jaoks teatud laadi meditatsioon. Mõne pildi loomine võtab aega kuid või koguni aastaid, sest taies tahab vahepeal seista ja “küpseda”. Mõni pilt paiskub aga kunstnikust välja sellise energiaga, et see tuleb ühe jutiga ära maalida.
“Püüan oma piltidesse mitu eri kihti või mõttetasandit sisse maalida. Siis leiab igas vanuses vaataja sealt oma. Nii et minu pilte võib kinkida nii lasteaia lõpetamise, kraadi kaitsmise kui ka pensionile siirdumise puhul,” tõdes Navitrolla muiates.
Tema pilte trükitakse tegelikult ka tassidele, T-särkidele, voodipesule ja tont teab, kuhu veel. Küsisin, kunstnikult, kas see tema meelest ta loomingut ei madalda.
“Mina neid kruuse ja T-särke ei tee, neid teevad ikka ärimehed oma vabrikutes. Ja nad ei teeks, kui neid ei ostetaks. Järelikult läheb minu kunst inimestele korda. Ja kuna kunsti pole kunagi ülearu, siis ma ei näe midagi halba selles, kui minu looming jõuab inimesteni tassi või T-särgi kujul. Mulle aga annavad laekuvad autoritasud võimaluse rohkem maalimisele keskenduda,” selgitas Navitrolla.
Ta elab ja maalib Võrumaa metsade ja põldude keskel Karula rahvuspargi piirkonnas. Täpsemalt ta oma elukohta määratleda ei soovinud. Läbinisti linnastunud inimeses tekitaks sellises paigas elamine õõva, Navitrolla jaoks on see aga loomulik keskkond. Talvel kogeb temagi mõnikord nukrust, ent see kipub sel aastaajal linnaski kimbutama.
Navitrolla käib Võrumaalt aeg-ajalt Tallinnas. Vanalinnas, aadressil Sulevimägi 1, asub galerii, kus ta oma loomingut müüb. Navitrolla ja tema galerii juhataja Lembi Randma on koostööd teinud juba umbes kakskümmend aastat.
“Vahel küsivad galeriid külastavad inimesed midagi Navitrolla kohta, vahel arvavad, et on ise targad,” ütles Lembi Randma. “Kord tuli näiteks mingi seltskond galeriisse ja üks selle liikmetest seletas teistele, et tema teab täpselt: Navitrolla on üks vana vene naine.”
Navitrollale meeldib see lugu väga. Las mõned peavad teda pealegi vanaks vene naiseks, peaasi, kui tema kunst inimesi inspireerib.
Näitust “Navitrolla maailmad” saab Jõgeva kultuurikeskuses vaadata märtsi lõpuni.
RIINA MÄGI
