Kunagises Tiheda koolimajas, mis asub Kasepää vallamaja kõrval, avati reedel näitus “Samovarid ja vanausulised”, kus saab näha isevärki isekeetjaid ja tutvuda vanausuliste kommete ning teejoomise traditsioonidega.
Samovaride näituse idee autor ja eestvedaja Veronika Kookmaa käis mõtte Kasepää vallavanemale välja eelmisel sügisel. Vallavanemale idee sobis ning ta andis omalt poolt “rohelise tule”. Veidi rohkem kui poole aastaga kogus näituse eestvedaja kokku üle viiekümne samovari. Lisaks neile on vastavatud muuseumis võimalik näha ka vanausuliste palvela atribuutikat ja tutvuda selle erilise ja Eestis hääbuva usulahuga.
Kõige haruldasem samovar näituse eksponaatide hulgas on 19. sajandi algusest pärit kannsamovar, mis on ka üks esimesi samovaritüüpe. Näituse perenaise sõnul leidis ta selle tõepoolest juhuslikult.
“Sain selle üsna hea hinnaga. Inimesed, kelle käest haruldase samovari ostsin, ütlesid, et tahtsid sellest roostes kannust lahti saada, teadmata, kui haruldase tarbeesemega on tegemist,” rääkis Kookmaa.
Äärmiselt haruldane on ka Saksa meistri Biedermanni meisterdatud tsinkplekist samovar, mida hakati tootma samuti 19. sajandi alguses. Alles on isegi lipik, kus kirjas valmistamise aasta, koht ja meistri nimi.
Valge suhkru kasutamine on patt
Kõige uuem teekeetja on aga ostetud mõni kuu tagasi Venemaalt. Kui reeglina on uuemad samovarid kõik juba elektrilised, siis antud isendit köetakse vana kombe kohaselt puulaastude ja käbidega. Selles isekeetjas pole veel kordagi teed tehtud, kuid muuseumi kuraator ei välistanud võimalust, et see kunagi siiski juhtub.
Vanausulistele on teejoomine eriline ja püha rituaal. Teed joodi mõnikord kuni kolmkümmend tassi päevas ja selle keetmine on omamoodi protsess. Selleks, et vesi nõus keema ajada, kulub umbes 20 minutit. Et valmistada korralik tõmmis, läheb veel veerand tundi. Tee on kombeks kallata tassi ja sealt alustassile, kust seda rüübatakse.
Vanausulistel ei ole kombeks panna tee sisse valget suhkrut, sest see pidavat kurje vaime täis olema. Suhkrut keedetakse ning nii saadud pruuni maiust hoitakse teed rüübates põses. Suhkrukeetmine on samuti omapärane oskus, selle retsept on saladus, mida antakse põlvest põlve edasi nagu perekonna reliikviat.
Kükita palvela vajab uut elektrisüsteemi
Muuseumis on väljapanek, kust saab ettekujutuse vanausuliste elutoast, aga kus on olemas on viirukinõu, ikoonid ja kirikuraamatud, kõik saadud Kükita palvelast. Video vahendusel saab ettekujutuse palvetunnist, sest usulahku mitte kuuluvad inimesed enamasti vanausuliste palvelasse ei pääsegi.
Et endale tükikest peipsiäärset kultuuri koju viia, on võimalik kaasa osta tooteid, millel vanausuliste kaubamärk “Varvara” . Müüa on näiteks sigurimett, sigurileiba, vanausuliste teed, vannisoolasid ja seepe. Muuseumis on müügil ka vanausuliste käsitöö: pitsrätikud, lauakatted, peakatted. Saadud tulu läheb Kükita palvela elektrisüsteemi väljavahetamiseks. “Loodame sügiseks vajaliku summa kokku saada, et enne pimedat aega palvelasse korraliku elektrisüsteemi valmis saaks,” rääkis Veronika Kookmaa.
Kui aga kellelgi seisab kodus üleliigne samovar, mida ta ei tarvita, võib seda julgesti näitusele pakkuda — kas kinkida või müüa.
Näitus on avatud 31. augustini teisipäevast pühapäevani kella 11.00-17.00.
i
EILI KOITLA
