Jutud riigieelarve kärpimisest on praegu kuum teema. Kuid reaalselt on kärpimise näol tegemist väga valusate otsustega ja seda eelkõige ühiskonna nõrgemate poolelt vaadatuna. Ühe koalitsioonipartei esimehe sõnul läbivad kärped kogu ühiskonda ja pealegi võrdse protsendi ulatuses. Nii et siis ühesuguse protsendiga ministri 75 000-krooniselt palgalt ja tavatöötaja 7500- krooniselt töötasult.
Vaevalt 7500-krooni suurune kärbe ministri palga absoluutsummat silmas pidades tema elukvaliteeti kuigivõrd mõjutab. Ent 750-kroonine kärbe 7500-kroonise kuupalgaga tavatöötajale on päris valus hoop. Selline solidaarsus vaevalt inimestes usaldust äratab ning vaevalt võtavad inimesed tõsiselt juttu ühisest püksirihma pingutamise vajadusest. Liiati veel olukorras, kus samalt erakonnajuhilt kuuldust järelduvalt olevat eelarvest õhku välja lastud valitsemiskulude arvelt. Seda lausa miljardite kroonide väärtuses. Sellise väljaütlemise peale tekib tahes-tahtmata küsimus: kuidas sai nii suurte summade ulatuses olla eelarves tühje valitsemiskulutusi ja seda ilmselt kogu taasiseseisvunud Eesti eksistentsi jooksul. Või kes siis sellise rahalaristamise eest vastutab?
Viimaseks on mõistetavalt jäetud sotsiaalvaldkonda puudutavate kärbete tegemine. Pensionide küsimus on jätkuvalt õrn teema, sest kes siis soovib väga suure ja piisavalt aktiivse valijarühma niigi kasina sissetuleku kallale suurte kääridega minna. Manipuleerimisoskusest poliitikud siinkohal puudust ei tunne. Veel nädal ja rohkem tagasi kinnitasid võimulolijad ühest suust, et pensionid tõusevad ilma kahtluseta Nüüd lohutatakse eakaid jutuga, et pensionid kindlasti ei
vähene. Seevastu töötavate inimeste pensionisammastega on lugu valitsejate jaoks lihtsam. Tööealised inimesed ju niisama lihtsalt kuhugi meelt avaldama ei lähe, liiati veel ajal, mil niigi vahe koondamiskirves pea kohal ripub.
Paraku ei tundu väljapääsu eriti aktiivselt otsitavat sealt, kus seda tegelikult kõige tugevamalt otsida tuleks. On ju tänaseni läbi viimata tüütuseni räägitud ja plaanitud ulatuslik haldusreform. See ei peaks tähendama mitte ainult omavalitsuste arvu otsustavat vähendamist, vaid ka maakondade, ministeeriumide ja teiste riigivalitsemisasutuste töötajate arvu jõulist kärpimist. Ilmselgelt on ka 101-liikmeline Riigikogu Eestile liiast. Küllap just erinevate valitsemisstruktuuride ülekülluses ja riigiteenistujate ülepaisutatud palkades peituski see õhk, mis nüüd eelarvest valitsemiskulutuste näol vähemalt osaliselt välja lasti.
Mis siis muud kui jõudu valitsejatele raskete, ent samas vajalike otsuste tegemiseks. Ja mõistmist, et solidaarsus ei peitu mitte võrdses kärbete protsendis, vaid proportsionaalsetes lõigetes erinevatelt ühiskonnagruppidelt, lähtudes nende reaalsetest sissetulekutest.
iii
TOOMAS REINPÕLD
