Kas te kujutate ette olukorda, et ühel ja samal päeval ning ajal plaanite oma kodus alustada kapitaalremondi ja samaaegselt ka suurpuhastusega ning kutsute selleks kokku erinevad inimesed? Tulemuseks on arvatavasti segadus ja kaos, kus keegi ei tea täpselt, mida tegema peab või mida temalt oodatakse. Te ei kujuta seda vist hästi ette. Mõtlete, et enne peaks ühe tööga lõpetama ja alles siis teisega alustama.
Aga umbes samalaadne olukord – või segadus? – ootab meid ees aasta lõpul ja uue aasta algul. Sest riik on otsustanud samaaegselt haldusreformi lõpule viimisega kaotada ära maavalitsused. Kaks suurt ümberkorraldust võtavad meid vastu 1. jaanuaril 2018, Eesti Vabariigi 100. aastal.
Iseenesest polekski midagi katki, sest ümberkorraldusi on elus ikka tarvis. Kuid miks see kõik, mis tegelikult jätab puudutamata ainult Tallinna, tuleb sel pidulikul aastal teha korraga, jääb arusaamatuks. Eelmisel nädalal toimunud Eesti linnade ja valdade päevadel imestasid selle üle isegi mitmete ministeeriumide esindajad, öeldes, et ka neile tuli maavalitsuste likvideerimine 1. jaanuarist ootamatu üllatusena.
Ajalugu unustatakse ära
Iseenesest ei ole need reformid saatanast ning suure tõenäosusega on need ka vajalikud. Ikka selleks, et üldises arengus samm edasi astuda. Sest kindlasti on (oli) Eestis arvukalt väikesi omavalitsusi, mis lihtsalt vaikselt tiksuvad ja seisavad ajas paigal. Kus mõnel pool ei jätku enam inimesi, kes sooviksid isegi kohalikel valimistel kandideerida.
Omavalitsused alustavad pärast eelseisvaid kohalikke valimisi puhtalt lehelt. Enamik neist uutes ja tunduvalt suuremates mõõtmetes. Kui valutult see protsess tegelikkuses käivitub, on hetkel keeruline hinnata. Praegu igal pool toimuvad juhtrühmade ja valdkondade vahelised töökoosolekud lubavad oletada, et lihtne see olema ei saa. Kas uue omavalitsuse juhtimismudeli või struktuuri arutelud kõiki osapooli rahuldava tulemuse annavad, ei julge alati väita. Või jäävadki eriarvamused õhku ning sügisel kogunevad uued volikogud panevad hetke võimukoalitsiooni (kahe kolmandiku) soove arvestades kõik paari nädalaga paika. Sel juhul on kõik praegused arutelud vaid üldarendavad ajurünnakud, kuid kindlasti mitte tühi töö. Aga eks tagantjärele tarkus olegi täpisteadus.
Maavalitsuste puhul on riik ise need aastate jooksul hiiliva riigireformiga murust madalamaks niitnud ning nende otstarbekust aedniku hoolega igapäevaselt püganud. On kahandatud maavalitsuste õigusi ja volitusi, ära võetud raha. Sellisel kujul ei ole maavalitsustel enam tõesti mõtet, kuid ajalukku vaadates on neid Eestimaal ikka vaja olnud. Kord suuremal, kord väiksemal kujul.
Tänapäeval, kui püsivaks seisundiks ongi kujunemas pidev muutumine, on märksõnaks saanud ka ajaloo õppetundide unustamine. Sest maakondadel ja omavalitsustel on Eesti ajaloos olnud alati kanda vundamentaalne roll. Ehk nagu kirjutab diplomaat ja ajaloolane Margus Laidre: “Headel aegadel tihtilugu ülearuse ja tarbetuna näiv ajalugu lihtsalt “unustatakse” ära.”
Seepärast pole ajaloo spiraali arvestades üldsegi mitte võimatu, et ühel heal päeval maavalitsused kild-killu haaval taastatakse, sest on terve rida kohustusi, mida omavalitsused ei suuda kanda.
Niivõib tundagi kartust, et järgmisel aastal, mil peaksime erilise pidulikkusega tähistama oma riigi sajandat juubelit, ja kui Eesti riik on Euroopa Liidu eesistujaks, valitseb meie kodus paras segadus. Remont ja koristus käsikäes.
Kas jätkub kogu Eestis seda pidulikkust ning suutlikkust vääriliselt juubelit tähistada? Või jääb seegi pealinna ja veel mõne suurlinna prioriteediks. Praegu aga tundub küll nii, sest eelnimetatud suurte reformidega jääb ilmselgelt kaotajaks pooleks see n-ö pehme pool. Kultuur, sport, kaunid kunstid… Kui majandus ja ettevõtlus funktsioneerib ilmselt rahulikult edasi ka suurtes, sageli geograafiliselt ebaloogilistes omavalitsustes ja maavalitsuste nõuandvat sõna kuulamata, siis kultuuri ja spordi valdkonnad lükatakse piltlikult öeldes avamerele hulpima.
Vastuseta küsimuste jada
Võib-olla on riiklikul tasandil sellele juba mõeldud, kuidas jätkuvad maakondlikud laulu- ja tantsupeod, spordimängud ja kultuurivedajate tänu- ning austamisõhtud. Võib-olla, aga räägitud sellest pole. Möödunud aastal moodustati meie maakonnas MTÜ Jõgevamaa Kultuurikoda, mis peaks seda peata olekut leevendama ning tähtsündmuste korraldamist jätkama. Vähemalt seniks, mil maakonnad veel püsivad.
Tartumaal moodustati mõni aeg tagasi analoogselt Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts, kuid nagu selle eestvedajad möödunud sügisel Vooremaa konverentsil kinnitasid, ei hakanud see mudel tööle. Sest MTÜ on MTÜ, mida ei ole keegi kohustatud rahaliselt toetama.
Siit tulebki küsimus, kes siis peaksid järgmisel, nii pidulikul ja tähtsal aastal need peod ja tänuõhtud enda korraldada võtma ja kust leitakse selleks raha. Kas loodetakse jälle veeretada kõik omavalitsuste kaela? Vaevalt. Või ongi juubeliaasta igas mõttes otsade kokkutõmbamise aasta. Need ja paljud teised küsimused on vastuseta. Nagu on vastuseta ka terve rida haldusreformi seadusest tulenevaid küsimusi. Vanker lükati lihtsalt liikvele ja eks pärast vaadatakse, kuidas või millal keegi selle peale jõuab hüpata.
Kui kauaaegne poliitik Liia Hänni küsis Eesti linnade ja valdade päevadel avalikult, kes võtavad järgmisel aastal enda korraldada vabariigi aastapäeva üritused, vastati üldsõnaliselt: kohalik omavalitsuste liit. Samas tunnistati sedagi, et omavalitsusliidu jätkusuutlikkus on tõsise löögi all mitmeski maakonnas, sest kahe-kolme omavalitsusega pole enam liidust mõtet rääkida. Mitmel puhul kinnitasid riigiametnikud sedagi, et vastamata küsimusi on õhus palju. Aga ikka otsustame segaduse korraldada.
Haldusreformi töötoas näidati ettekannetes mitmel puhul, millised ülesanded maavalitsuste kadumisel kohalike omavalitsuste kanda jäävad. Ühes tulbas seisis: laulu- ja tantsupidude korraldamine. Väga palju kohustusi ja ülesandeid oli fikseeritud, ainult spordist polnud mitte ridagi, kui mitte võrdsustada seda terviseedendusega.
Sellises vastamata küsimuste virr-varris läheneb aastalõpp kosmilise kiirusega. Praegu peavad paljud kohvrimeeleolus inimesed (seda nii omavalitsustes kui maavalitsustes) päevast päeva häid ja õigeid otsuseid langetama. Teades, et uuest aastast nende teeneid enam ei vajata. Nii läheme omamoodi teadmatuses vastu juubeliaastale.
TIIT LÄÄNE, Jõgeva valla volikogu esimees
