Hiljutine suvetorm jättis jäljed ka Jõgevamaale, murdes puid ja lõhkudes ehitisi. Palamuse Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi direktor ja EELK Palamuse koguduse juhatuse esimees Arne Tegelmann, Ergo Kindlustuse müüginõustaja Ellar Sügiste ja Aivar Kokk räägivad Vooremaa vestlusringis, kas kindlustamine tasub end ära või mitte.
Millist kahju torm tegi?
Tegelmann: Palamuselt läks torm mõnes mõttes õnnelikult läbi: keskasulas murdis küll päris palju puid maha, nii kiriku kui muuseumi ümber, kuid õnneks ei kukkunud kõik hoonetele. Kirikul läks samamoodi õnnelikult: üks puu riivas katust niivõrd, et kivid kukkusid mõnekümne ruutmeetri ulatuses ära, aga konstruktsioonid jäid terveks. Küll sai kiriku eeskoja katus mõnevõrra rohkem kannatada ja kabeli peale langesid ka mõned oksad. Selles mõttes läks aga õnnelikult, et väga suurt kahju torm ei teinud.
Kokk: Kindlasti on kirikumehed ka õnnelikud, et maha kukkusid just need puud, mida ammu taheti maha võtta, kuid mis keskkonnateenistuse silmis olid väga olulised. Nüüd tegi vanajumal ise selle töö ära. Paljud kirikud on hakanud hallitama, sest valgus ei pääse ligi. Ühelt poolt tegi see torm ka hooldusraide ära, mis vahest mõne ametniku taha oli jäänud.
Jõgevamaal läks võrreldes Lääne- ja Ida-Virumaaga tormis suhteliselt hästi. Palamuse ootab riigilt abi kiriku taastamiseks. Kõik peavad oma vara peale mõtlema ja võtma riski, kas kindlustada või mitte. On loomulik, et inimesed oma vara kindlustavad, kuid kirikud ei jõua oma õpetajalegi raha maksta, rääkimata hoonete korrashoiust. Ehk peaks riik mõtlema, et ajalooliselt olulised hooned tuleks üleriigiliselt kindlustada, mis võtaks selle teema ükskord maha: kui tuleb torm või läheb midagi põlema, siis saab oluline ajalooline hoone taastatud.
Kas kogudus suudaks Palamuse kiriku taastamisega ka ise hakkama saada või on riigi toetus paratamatult vajalik?
Tegelmann: Kogudus on pöördunud abitaotlusega valdade ja läbi maavalitsuse siseministeeriumi poole. Oleme praeguseks saanud toetust OÜlt Kerseli, mille esimees Toomas Tuula andis tuhat krooni, et kabelihoone katus vihma vastu kilega katta. Tuhat eurot on lubanud koguda sõbrad Soomest ja oleme pöördunud ka muinsuskaitseameti poole.
Põhimõtteliselt me peame kiriku katuse ära parandama ja loomulikult me leiame selleks kuluvad 72 000 krooni. Selle me teeme kindlasti ära, vaatamata sellele, kas abi tuleb või ei. Loomulikult on hea, kui abi tuleb. Meil on vaba raha sellisteks juhtumiteks, et saaksime hakkama, kuid selline kulutus takistaks meie teisi tegevusi.
Kindlustusseltsid oleksid ilmselt päris rõõmsad, kui riik hakkaks kõiki muinsuskaitseobjekte kindlustama?
Sügiste: Ma ei oska selle kohta õiget vastust öelda. Võin hea näite tuua Põltsamaalt, kus meil on koostöö Niguliste kogudusega. Oleme üle kümne aasta kindlustanud Põltsamaa kirikut, kus on kindlustuskatte all kõik koguduse hooned, kirik, orel, maalid, kiriku varad. Kiriku vara on väga väärtuslik, iga-aastane makse on selle kõrval tühine.
Kirikud ja omavalitsused saavad kindlustustariifide osas kõige madalamad tariifid, praktiliselt olematu hinna. Ümbruskonna ettevõtted ja vald panid rahad kokku ja Põltsamaa kiriku varad on kindlustatud kogu aeg.
Kas inimesed saavad kahjuraha tõrgeteta kätte või esineb arusaamatusi, et ootused kindlustuskaitsele olid suuremad, kui poliis tegelikult sisaldas?
Sügiste: Kui kindlustust pakkuda, siis minu eesmärk on selgitada välja inimese vajadused ja võimalused tema jaoks lahti rääkida. Kui inimene minu juurest ära läheb, siis ta teab, millise kindlustuskatte on ta saanud ja ta tunneb end turvaliselt. Ainuüksi juulis hüvitasime klientidele 32 miljonit krooni, mis oli 15-protsendine kasv. Juulis registreeriti Ergos üldse 2010 kahjujuhtumit. Tormikahjud oli meie lõuna piirkonnas väiksemad, piirdudes kõik 100 000 krooniga. Kus viis tuul katuse ära, kuid midagi kolossaalset ei juhtunud. Väljamakstud summad ja kahjude arv oli juulis tunduvalt suurem kui eelmise aasta juulis.
Mida näitab turu üldpilt, kas inimesed pigem kindlustavad oma vara või eelistavad riskida?
<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>Sügiste: Seni kindlustasid jõukamad inimesed oma vara vähem, kuid nüüd on kuritegevus kasvanud, tullakse Ida-Virumaalt, vahetatakse auto number, sõidetakse taludesse, varastatakse tehnikat. Loomulikult minnakse sinna, kust on midagi võtta, sest keegi ei hakka varastama töötu juurest. See tendents on toonud oma vara kindlustama ka paremal järjel inimesed.
Aga kuidas on loodusõnnetuste vastu kindlustamisega?
Sügiste: Loodusõnnetused tõid inimesi kindlustusse juurde teatud piirkondades. Näiteks kui üleujutuse käes kannatanutel oli varem kindlustuskate ainult tule ja tormi vastu, siis nüüd muudetakse lepinguid nii, et võetakse kogu riskikindlustus. Seal on kaetud kõik, mida ei saa välistada: puude langemised, elektroonikakahjud jne.
Kokk: Üks on kindel, et igaüks peab oma vara eest vastutama. Oled sa eraisik, ettevõtja, omavalitsus või MTÜ, kindlasti tuleb leida võimalused ja vahendid, et vähemalt minimaalne kindlustus oma varale teha. Kunagi ei tea, milline õnnetus võib juhtuda.
Sügiste: Põltsamaa vallal tuli mõned nädalad tagasi kümme kuupmeetrit vett öösel läbi teise korruse alla esimesele korrusele. Ruumid koos inventari ja mööbliga olid hävinud, kuid nüüd on enamik kahjust likvideeritud.
Tegelmann: Muuseum on riigi oma ja hooneid on meil palju. Me peaksime kindlustama kõik: sauna, aida, tõllakuuri, muuseumi enda hoone, kaks varjualust ja ka selle, mis seal sees on. Kui ma kõik selle kokku löön ja kindlustusest pakkumise saan, siis, kujutan ette, pole see võib-olla väga üle jõu käiv summa. Samas, kui eelarve on selline, et pean sellest 5-10 protsenti ära maksma kindlustusele, siis ma ei saa seda teha. Muuseumil on igapäevased kulud palju tähtsamad kui see, et järsku juhtub. Olen direktoriametis olnud kaheksa aastat ja ma arvan, et selle aja jooksul oleksime me kindlustusele maksnud tunduvalt suurema summa, kui tekitas tänavune torm. See on selline kahe otsaga asi.
Saan aru, et riik peaks omanikuna tegema kõik, et tema vara säiliks ja me teeme seda võimaluste piires. Meil on paigaldatud tuletõrjesignalisatsioon, valvesignalisatsioon, püüame ohtlikke puid kõrvaldada.
Kokk: Kui omanik võtab riski mitte kindlustada, peaks omanik võtma ka vastutuse. Kui ta pole suutnud või tahtnud vara kindlustada ja on leidnud, et sedapidi on odavam, siis ta peab kahju oma kuludega likvideerima, mitte helistama valda, ettevõtjatele või riigi poole pöörduma. Samas kui riik on ise omanik, siis riik peaks olema eeskujuks. Kui peaminister ütleb, et tema kodu on kindlustatud, siis ta peaks vaatama allapoole ministeeriumidesse ja küsima ministritelt, kas nende haldusalas on kõik varad kindlustatud. Kui muuseumile antakse eelarve ja seal ei ole kohustuslikku kindlustusrida, siis loomulikult muuseumi direktor vaatab, kuidas selle väikese rahaga üldse ära elada. Samas, kui tal oleks eelarves kindlustusrida sees, siis poleks midagi vaielda: tehtaks hange ja sõlmitaks kõige soodsam leping. Nii on ka omavalitsustes – volikogud peavad aru saama, et eelarves peab olema kindlustusrida.
Kindlustusfirmad peaksid läbi ajakirjanduse rohkem võimalusi selgitama. Tegelikult ei olegi kindlustusnumbrid võrreldes vara väärtusega nii suured.
Sügiste: Tähelepanu tahaks pöörata kortermajadele. Kellel on võetud laen, need peavad olema kindlustatud, aga kellele seda pole, siis minu üleskutse neile on teha majale tuule ja tule vastu kindlustus. See summa on perede peale ära jagades olematu, aga juhtub, et katus läheb ära – helistad, ehitusfirma tuleb ja hakkab kohe tegutsema.
Kokk: Kui asulas on mitu kortermaja, siis oleks neil kavalam küsida hinnapakkumine koos ja see tuleks tunduvalt soodsam kui eraldi kindlustusseltsiga kaubelda. Kindlasti võiksid omavalitsused pakkuda ühistutele läbirääkimistel kindlustusfirmadega tuge.
Kirja pani ARVED BREIDAKS
