Meie väikeses Eestis juuakse palju. Sigaret võetakse kah järjest nooremalt sõbraks. Küsitava kasvatusliku väärtusega konkursid suitsuprii klassi hinnalisele preemiale, kus juba vaat et allameetrised tões ja vaimus osalevad, süvendavad muret, et olukord ongi lootusetu.
Täiskasvanutega on aga paraku nii, et neid ei mõjuta hinnatõusu ega muude piirangutega, kui endal tahtejõudu napib. Aastaid tagasi tundsin muidu igati korralikku ja lapsele pühendunud üksikema, kes ka siis suitsetamisest loobuda ei suutnud, kui tütrega mööblist peaaegu lagedas toas elas ja nende menüü nädalast nädalasse lahjavõitu supist koosnes. Kui ajalehetädi suitsupakid kioskis muu müügikraami taha ära oleks peitnud, kas siis oleks sõltlane suutnud end raharöövlist võõrutada? Naeruväärt mõte ju!
Eelmise aasta lõpul mõeldi sotsiaalministeeriumi eestvõttel välja rida soovitusi, et alkoholi liigtarvitamist ja suitsetamist Eestis vähendada. Muu hulgas on kirjas sellised ettepanekud nagu suitsupakkide leti alla peitmine, paari alkoholivaba päeva kehtestamine jne. Soovitus alkoholi müügikohti vähendada ehmatas n-ö tagajalgadele väikepoodnikud, sest mida muud see võiks tähendada, kui et just neilt võimalus kassat täita ära võetakse. Ja mida see tõepoolest annaks? Olgem ausad – eelkõige trumbid suurpoodidele. Või arvab keegi tõesti tõsimeeli, et igapäevased õllekummutajad ja sagedased viinaviskajad üleöö viksiks ja kaineks saavad, kui külapoes enam lustikraami pole?
Ilmtingimata organiseeritakse end mõnda suuremasse poodi ja ostetakse korraga rohkem, sest mine tea, millal jälle…Või leitakse keegi, kes tunneb kedagi, kes autoga kaugemale ostlema minnes teistegi soovid täidab, ehk koguni n-ö raskel hetkel oma kodus kaupmeest mängib, väikese lisatasu eest muidugi… Usutavasti ei juhtuks väikepoodide kassaseisuga küll midagi hirmsat, kui kangema kraami müümine praegusest paar tundi varem lõpetataks. Ilmselt oleks müüjatelgi kenam õhtul töötada ja turvalisem koju minna, kui joonud, aga ikka veel janused poe ümber ei “tšilliks”.
Idee üksikutest üleriiklikest kainusepäevadest tundub suhteliselt jumetu. Inimesel, kes alkoholist sõltuvuses pole, ei tule iial pähe lastekaitsepäeva või tarkusepäeva kangema kraamiga tähistada. Kel kainet pead aga võimatu taluda, küllap see ennast aegsasti varustab. Kõigi nende ettepanekute, suuniste ja lihtsalt kära kõrval ei kao aga paraku kuhugi alkoholireklaam – nii suuliselt kui kirjalikult. Hiljuti kogesin, et suurpoed on selleks uue nipi leidnud: juba kell üheksa õhtul hakkab maheda häälega härrasmees valjuhääldist teada andma, et tunni aja pärast lõpeb alkoholimüük. Skeem lihtne ja loogiline: ostja, kel siiani pudeliriiulid meeldegi ei tulnud, läheb teeb kah tiiru ära ja näeb, et tema lemmikvein (või midagi muud) kollase hinnasildiga ehk natuke tavapärasest odavam – ja teebki plaanivälise “investeeringu”.
Arvata võib, kus see võitlus meelemürkidega ajutise rahupaiga leiab – hinnatõusus muidugi, sest nii saab vähemalt üks osa elanikkonnast sellest (kõlisevat) kasu. Mis siis, et mitte need, kelle pärast tegelikult muretsema peaks ja muretsema justkui ka hakati.
Sest milline alkoholisõltlane oma lemmikjoogi ostmata jätab, tõstetagu hinda palju tahes? Või milline iseloomutu suitsetaja sellest raha pärast loobub? Kokku hoitakse paraku igalt poolt mujalt ja nii saavad kehval järjel perede lapsed veel harvem puuvilju, jogurtit, kohupiima, võid, liha… Sest ka toidukaupade hinnad on masendavalt palju tõusnud ning tõusevad järjest ja jätkuvalt.
i
KAIE NÕLVAK
