Kas vaid torm veeklaasis?

Teisipäeval heideti Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast välja mitu arvamusliidrina tuntud juhatuse liiget, mis käivitas ahelreaktsiooni või lausa tormi, mille tulemusena hakkas erakonnast lahkumisi toimuma üle kogu Eesti. Nii Tallinnas ja Harjumaal, Pärnus kui ka Tartu- ja Jõgevamaal otsustas nii mõnigi selja sirgu lüüa ja erakonnaga lõpparve teha.
Nagu ütleb üks Jõgevamaal elav, üleeile EKREst välja astunud kohaliku omavalitsuse volikokku kuuluv inimene, heidetakse erakonnast lahkujate poolt erakonna juhtidele kõige rohkem ette just seda, et kogu võim parteis on koondunud kitsa ringkonna inimeste kätte. Osa ütleb isegi, et mitte üksnes ringkonna, vaid ühe perekonna kätte. Ja nii see tõesti paistabki.
Selge on see, et erakonda, kuhu kuulub palju liikmeid üle kogu Eesti Virust Võruni ja Lääne-Eesti saartest Mustveeni, ei tohiks keegi käsitleda mingisuguse perekondliku projektina. Algselt, kui inimesi erakonnaga liituma kutsuti, räägiti ju ikkagi maailmavaatest ja konservatiivsest poliitikast. See oli see, millepärast inimesed EKREga liitusid ja sellele erakonnale oma toetust on valimistel aastaid avaldanud.
Aga kui nüüd tuleb korraga välja, et maailmavaade maailmavaateks, peaasi on ikkagi see, et üks perekond saaks võimul püsida ning põhimõtteliselt oma isiklikku projekti ellu viia, siis selge on see, et ühtäkki on pettumus suur. Isegi kui Euroopa Parlamendis töö ja hea palk ees ootamas, võib inimene korraga tunda, et selles parteis tulevikku tal pole.
Nii et viimaste päevade sündmuse näol pole tegu ehk üksnes tormiga veeklaasis, vaid millegi palju tõsisemaga Eesti poliitikas.