Meie kallis Reformierakond hoiab kramplikult kinni nendest valimiseelsetest lubadustest ja koalitsioonilepingu sätetest, mis säilitavad kõrgepalgalistele võimalikult suured sissetulekud. Selle poolt hääletavad lausa kahe käega ka mitmetest teistest parteidest soojadele kohtadele sokutatud kodanikud.
Selmet tõsta solidaarselt tulumaksu, mis palgasaajate taskust kosutab riigieelarvet praegu vaid ühe kuuendiku osas, mindi käibemaksu tõstmise teed. Kui see riigitulu suurendamise variant mullu septembris Isamaa ja Res Publica Liidu poolt lagedale toodi, pakuti, et kahe protsendi võrra suuremast käibemaksust laekub riigikassasse 2,5 miljardit krooni lisa. Viie nädala eest maksutõusu eelarvet Riigikogusse viies loodeti sellest vaid 800 miljonit krooni…
Häda ajab härja kaevu
Nädal enne seda olid sotsiaaldemokraadid üle riigilaevukese parda heidetud ja kohe ilmusid uued tüüri juurde pürgijad. Esialgu lootsid vähemusvalitsejad Rahvaliidu tingimusteta toetust, sest nemad toetasid oma kuue saadikuhäälega käibemaksu kergitamist. Kummatigi oli neil ka muid, RE-le ja IRL-le vastuvõetamatuid soove ja rahvaliitlasi marjamaale ei lastud.
Nüüd said valitsuse toeks eelkõige ressursimaksude tõstmist nõudvad rohelised, kellest kaks põhiliitlast pärast paari aasta taguseid valimisi end kähku distantseerinud olid.
Aga häda ajab härja kaevu ja nii tehtigi senistest opositsionääridest vähemusvalitsuse abimehed, kellele anti lootust roheliste energiaprogrammide toetamiseks. Igatahes käibemaksu tõstmiseks vajalik häälteenamus tuli kõrges kogus nende nupuvajutuste läbi.
President kinnitas uue seaduse mõningate leebevõitu manitsuste saatel. Kõvemat häält tegid küll majandusmehed, sealhulgas konjunktuuriinstituut, kelle hoiatusi (sealhulgas raharingluse tõenäose aeglustumise kohta) nimetas vastne rahandusminister põhjendamatuks paanikatekitamiseks. Ettevõtjate ärevusel, et ärijuhid ei suuda hindu ettenähtud ajaks ümber arvutada ja kassaprogrammidesse sisestada, rääkimata uute hinnasedelite paikapanekust, näib alust olevat.
Kaupmehed ümardavad hinnad
Kui palju siis hinnad tegelikult tõusevad? Võtame näiteks kauba, mis seni maksis 100 krooni. Selles hinnas sisaldus käibemaksu 15 krooni ja 25,5 senti, kauba põhihind oli 84 krooni 74,5 senti. 20-protsendilise käibemaksu puhul tuleb uueks hinnaks arvutuse järgi 101 krooni 69,4 senti. mis hinnalipikul on muidugi 101.70. Nii et kaupade hind ei suurene mitte kaks protsenti, vaid “ainult“ 1,7 protsenti.
Arvata on, et kaupmehed ümardavad hinnad ikka järgmise krooni poole. Selle ärahoidmiseks peaks tarbijakaitseamet päris tihedat kontrolli rakendama. Teisalt eeldavad mõned äriasjade tundjad, et kaupmehed alandavad pisut nominaalhindu, mis võrreldes mitmete teiste EL riikides küsitavatega ongi mitukümmend protsenti kõrgemad – rohkem, kui kauge maa taha vedamise kulud seda nõuaksid.
Müük kahaneb
Esimestel uute hindadega päevadel tabab ostjaskonda üsna kindlasti üleüldine šokk, mis kahandab läbimüüki. Ent küllap lepitakse varem või hiljem — rahvas on ju ära harjunud ka igasuguste muude jampsidega.
Kuidas on käibemaksuga mujal maailmas? USAs see maks siiani puudub, kuid Obama valitsus on hakanud arutama käibemaksu sisseviimist. Euroopa Liidus sätestati 1965. aastal, et käibemaks peab olema vähemalt 15 protsenti kauba põhihinnast, välja arvatud mitmetel sotsiaalse suunitlusega kaupadel – ravimimüügil ja kultuuritarbimisel, nagu on meilgi. Enamasti on käibemaks sellest kehtestatud “normist“ kõrgem: Rootsis ja Taanis on see isegi 25 protsenti, Poolas ja Soomes 22, Austrias, Bulgaarias ja Portugalis 20 protsenti. Meist madalamale jääb käibemaks näiteks Ühendkuningriigis (17,5 protsenti) ja Hispaanias (16 protsenti).
Kuid märkimisväärne on, et teenustele ja sotsiaalkaupadele kehtestatud vähendatud käibemaksu kõrval on mitmes riigis väiksem käibemaks ka toidukaupadel, mõnel pool on see null protsenti.
Muu kaubaga võrdselt on toiduained peale Eesti käibemaksustatud vaid Taanis, Ungaris, Slovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias. Lätis ja Leedus oli käibemaks 5 protsenti.
Elektri ja toasooja kulusid ei vähenda kuidagi
On päris selge, et käibemaksu tõus tabab rängemalt just väiksema sissetulekuga kodanikke. Mõnd kaubaliiki võib ju kasinamalt tarvitada, aga elektri ja toasooja kulusid veelgi vähendada
ei ole naljalt võimalik. Aga enne aasta lõppu on Eesti riigil vaja eelarvet veel 6 miljardi krooni võrra kärpida – huvitav, kelle arvelt seekord?
Igatahes on valitsejate populaarsus saanud rahva silmis ränga hoobi. Vaevalt et sügisesteks valimisteks sellest seisust kosutakse, ehkki kohalikel omavalitsustel polnud maksutõusuga ju mingit seost. Tõenäoliselt ei toibu Riigikogu koalitsioonipoole maine järgmistekski suurteks valimisteks – siis näeme, kas tänase käibemaksu tõstmise õlekõrre asemel on uppujad ehk hoopis raudkangist kinni kahmanud…
iii
OLAV RENNO, Ph. D., pensionär
