Aastatel 1695 – 1697 tabas Eestit kõigi aegade suurim näljahäda, mida on hakatud kutsuma Suureks näljaks. Vili ikaldus täielikult järjest kahel aastal ning lisaks olid ka talved väga külmad. Nälga ja samal ajal levinud haigustesse suri hinnanguliselt 70 000-75 000 inimest ehk ligi neljandik elanikkonnast.
Kõige hullemini tabas nälg maarahva vaesemat osa, sulasrahvast ja vabadikke. Nemad ei saanud enamasti osa neistki vähestest viljavarudest, mis Eestis veel alles olid. Suur osa vilja oli juba enne näljaaega välja müüdud ning ka näljahäda ajal veeti Eestist vilja välja, et leevendada sama muret Rootsis ja Soomes.
Toidupäev rõhub koostööle
Selline õnnetus tabas Eestit üle 300 aasta tagasi, kuid mitmetes maailma piirkondades on taoline olukord üsna tavapärane ning seda mitte erakordse ikalduse, vaid sõdade, kehvade tootmistingimuste ning halva valitsemise tagajärjena.
16. oktoobril tähistatud Maailma Toidupäeval võeti kokku inimeste olukord maailmas ning püüti meid panna vaatama oma ninaotsast kaugemale. Seekordse toidupäeva teemaks oli “Põllumajandusühistud – maailma toitmise võti”, millega rõhutati koostöö tähtsust toidujulgeoleku saavutamisel, seda eriti väiketootjate vahel, kes moodustavad suurema osa tootjaist ning toodavad enamiku inimkonna toidulauale jõudvast.
Kuidas põllumajanduse kasv aidata saab?
i
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) äsjailmunud raporti andmetel kannatab kroonilise alatoitluse käes 870 miljonit inimest – iga kaheksas meie planeedil ja neist 16 miljonit arenenud riikides. Suurim koguarv nälgivaid paikneb Aasias (ca 560 miljonit), kuid samas on Aasia olnud viimastel kümnenditel üks edukamaid näljahäda leevendajaid. Samal ajal on Aafrikas probleem pigem süvenenud.
Kaheastmeline lähenemine toiduga kindlustamiseks
Nälja põhjuseks pole tänapäeval niivõrd toidunappus kui just toidu kättesaadavus ja taskukohasus. Mõned riigid lubavad endale hoopis toidu raiskamist ning peavad võitlust ülekaalulisusega. Seega tuleks vaadelda toiduga kindlustatust üldise majandusarengu kontekstis.
Tänapäeval räägitakse selles küsimuses peamiselt kaheastmelisest lähenemisest. Ootamatult tekkinud kriisiolukorras tuleb sekkuda kohe: vajadusel toiduabi anda ning käivitada väljastpoolt teatud turvavõrke nagu tervisekaitse, toiduvautšerid või rahaline abi. Pikaaegse tulemuslikkuse annab samas kõikide osapoolte koostööl toimiv strateegia, mis sisaldab endas läbimõeldud toetusskeeme nii põllumajandusse kui teistesse sektoritesse, et tagada ka majanduskasv.
Siinjuures tuleb rõhutada, et kasv põllumajanduses on võrreldes kasvuga muudes sektorites vaesuse vähendamiseks kõige vaesemate seas kuni viis korda võimsam meetod. Kasv teistes sektorites toimib aga mõjukama nälja leevendajana nende hulgas, kes teenivad juba üle kahe USA dollari päevas.
Võti tulevikku – ühistuline tegevus?
i
Näljaga maadlevate riikide üks peamisi eripärasid on, et tootja on seal ühtlasi ka oma toodangu põhitarbija. Mitmetes Aafrika riikides on põllumajandussaadustel turul osalejaid tootjate koguarvust ainult 10-50 protsenti, sest turule sisenemise kulud on liiga suured ning toodangu maht liialt väike. Seega peaksid valitsused neis riikides soodustama eelkõige turu loomist põllumajandussaadustele, kaasa arvatud läbi infrastruktuuri, mille tase on sageli olematu. Samuti on näiteks OECD küllaltki mõjukaks hinnanud sisenditoetusi, kuid seda koos haridusprogrammide tugevdamisega, et vältida väetiste ja muu taolise väärkasutust.
Ekstreemsetel juhtudel, näiteks erakorralise kriisi olukorras, võivad kasu tuua ka turule sekkumise meetmed.
Toidutootmise efektiivistamine on arenenud maades käinud üsna sarnase mudeli järgi, põllumajanduses hõivatute osakaal ajas on langenud ning tehnoloogia olulisus kasvanud koos tootmisettevõtetega. Analüütikute hinnangul ootab samasugune areng tõenäoliselt ees ka praegu nälja käes vaevlevaid maid, ehkki mitmes neist on maa omandivormid, pärimisõigus jms arenenud üsna vähesel määral või soodustavad maakasutuse jätkuvat killustumist. Eriti tavaõigusele tuginevates riikides nähakse potentsiaalset lahendust ühistulises tegevuses.
Kolmandik maailma toidust kasvab kunstlikult niisutatud maal
i
Nõudlus toidule on lähitulevikus veelgi suurenemas seoses demograafiliste protsessidega, mida ei saa ümber pöörata, kuid mille puhul ennustatakse ennetavate meetmete ning teavitustöö mõju kasvu ajas. Kujunenud olukorras on tähtis piiratud ressursside arukas kasutamine; ca 70 protsenti maakeral inimeste poolt tarbitava vee hulgast kulub põllumajanduse otstarbeks. Taastuvenergia arendamine võimaldab negatiivseid kliimamuutusi mõningal määral pidurdada, kuid konkureerib samas üha enam toidu tootmiseks kasutatava maaga.
Täna toodetakse 1/3 maailma toidust kunstlikult niisutataval maal. Kahtlemata tuleb kiiresti tõsta saagikust põllumajanduses. Peamine küsimus siin on innovatsioon ning suurem panustamine põllumajandusteadustesse ja -haridusse, mis on viimase 30 aasta jooksul kogenud kroonilist alarahastatust. See võimaldaks tootjatel võtta kasutusse kõik tehnoloogilised võimalused ning harida üles erinevatel põhjustel sööti jäänud maid.
Õigus toidule on üks olulisemaid inimõigusi, kuid selle õiguse realiseerimise peab garanteerima eelkõige riigi valitsus, kasutades selleks ka rahvusvahelist abi. Siinkohal tuleb tunnustavalt ära märkida paljude arenguriikide märkimisväärset panust põllumajanduse arendamisse viimastel aastatel. Mitmete riikide vaesuslõksu põhjuseks on aga pikale veninud poliitilised kriisid, nendega kaasnevad kodusõjad, keskvalitsuse nõrkus ning hõimusuhete sasipuntrad, mis ei lase majandusel moonutusteta toimida ega anna erainitsiatiivile võimalust oma kasvupotentsiaali rakendada. Neid probleeme ei saa lahendada doonorabiga väljast sissepoole, vaid eelkõige peab riigi elanikkond olema ise oma elu paremaks muutmisest huvitatud.
i
SIIM TIIDEMANN, Eesti alaline esindaja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) juures
