1991. aastal loodi Erastamisagentuur ja suure hulga ettevõtteid müüs riik võileivahinnaga, sest puudus oskus majandada, juhtida ja turundada. Üldises saamahimus puudus ka tahe pisutki ettepoole mõelda.
Analoogiliselt on Eesti majandus libisenud ka väliskapitali kätte XXI sajandil ja seda eriti 2007. aasta majanduskriisist alates. Eesti finantsringlust kontrollib juba aastaid Rootsi pangandus, hulk kinnisvara ja töötleva tööstuse vallasvara on Rootsi pankade omanduses tänu Eesti Panga tegevusetusele aastatel 2005-2007.
2010. aasta septembris on Riigikogus uus Eesti majanduse õõnestamise plaan: nimelt kui 2004. aastal kehtestati taastuvenergia toetus, siis hakkas nimetatud valdkond järk- järgult tuure koguma ja kasvama. Nüüd, kus on majanduskriis ja valimised ukse ees, antakse valijatele signaal, et alandame taastuvenergiale määratud toetusi, et saada valdavalt rahva toetus.
Valitsus kahjuks aga ei oska prognoosida, seal tegeldakse ennustamisega, et mis saab siis, kui Riigikogu toetusi alandab:
Nii kohalike kui välisinvestorite usaldus Eesti kui riigi suhtes kaob, sõltumata sellest, et meil on euro ja me oskame riigieelarvet juhtida.
Leedu on sõltumata eurost saanud juba kaks suurt välisinvesteeringut, Eesti aga mitte midagi!
Eesti taastuvenergia ettevõtted liiguvad taas rõõmsasti Rootsi pankade valdusse.
Rahvaliidu seisukoht on, et toetustega ei mängita ei olemasolevate ega pooleliolevate, rajatavate taastuvenergia ettevõtete puhul. Riigikogu võib vastu võtta seaduse, et alates 2012. aasta 1. jaanuarist saavad kõik uued taastuvenergia tootjad toetusi uute reeglite alusel. See oleks aus ja konkreetne ning ühtlasi kindel signaal investoritele, et peame hoogu.
Rahvaliidu seisukoht on, et Riigikogu peaks hoopis vähendama elektrienergia aktsiisi vastava taastuvenergia toetuse võrra.
Mõelgem ise, mis signaali me anname maailma investoritele, kui kord toetame, kord ei toeta, kord kehtestame soodustused, siis likvideerime need taas.
Investorina mina sellisesse riiki investeerida ei taha, kus ma ei tea, mis homme jälle ees ootab.
Kui Riigikogu alandab taastuvenergia toetust, siis on õigusliku ootuse printsiibiga võimalik seda kompenseerida ju järgmiselt: hüdroelektrijaamad, tuulegeneraatorid ja biogaasijaamad ei paiska keskkonda CO2. Järelikult tuleb nendele taastuvenergiatootjaile iga kW/h eest anda CO2 kvooti.
Kolmandaks – Euroopa Liit on selgelt väljendanud meilegi sajandite jooksul tuntud tõsiasja, et Eesti klimaatiline asukoht on suurepärane veise- ja seakasvatuspiirkond. Praegu on põllumehel võimalik sõnnik ja läga toimetada biojaama, osaleda ettevõtluses ka sel viisil ja suurendada põhikarja.Kui nüüd bioenergia toetus kaob, on selge, et põllumehed on vastavalt eurodirektiividele kohustatud otsekohe hakkama ehitama läga- ja sõnnikuhoidlaid. See oleks aga selge samm tagasi ja kust peaks see vajalik raha saadama? Võlaorjus vaid suureneks ja eks paljud mõtleksid ka ettevõtte lõpetamise peale. See omakorda ei oleks ainult ettevõtluse probleem, vaid paljudele eluküsimus laiemalt. Biogaasijaamade rajamata jätmisega jätkame järeltulevatele põlvede arvelt põlevkivi põletamist. Biomassi ressurss on piiratud, sest meil puuduvad läga ja sõnniku hoidmise võimalused vastavalt Euroopa direktiividele. Seega – kas ka loomakasvatuse arengule tuleks pikaks ajaks piir?
RENE NAPTAL, Rahvaliit
