Selle üle, kas eesti vanim puhkpilliorkester on 1848. aastal asutatud Torma puhkpilliorkester või üheksa aastat varem, ent puhk- ja keelpillide segakoosseisuna asutatud Väägvere pasunakoor, jäädaksegi ilmselt vaidlema. Vaieldamatu fakt on aga see, et Torma pikkade puhkpillitraditsioonide väärtustamiseks ellu kutsutud festival ToPoF on kümne toimumisaasta jooksul leidnud oma koha Eestimaa suvises kultuurikalendris.
ToPoFi laadse ettevõtmise käivitamine on suur töö, selle käigus hoidmine tavaliselt veel suurem, eriti kui ajad, olud ja tegijad nii kiiresti vahelduvad, nagu meil siin Eestimaal. ToPoF on vaatamata vahepealsetele mõõnailmingutele jäänud ning kümnes festival oli igati juubeli vääriline. Mis ei tähendanud, et peakorraldaja, Torma valla kultuurijuhi Merle Nisu jutus murenoot oleks puudunud.
Ega tasemel orkestreid kerge Tormasse meelitada ole, kui kohalesõidu kompenseerimine festivali korraldajatele üle jõu käib. Paljalt portsjoni suitsupõrsaliha ja paari purgi õlle pärast ei hakka ju keegi teisest Eesti otsast kohale sõitma. Sestap tuleb pakkuda midagi muud, näiteks pillikoolitust või loengut, mida väiksemad orkestrid endale muidu lubada ei saa. Seda teed ongi ToPoFil viimasel ajal mindud.
Kõige suurem magnet, mis pillimehi puhkpillifestivalile tõmbab, on tegelikult mõnus koosolemise ja koosmängimise meeleolu. Selle teadlikult tekitamine on aga väga keeruline, kui mitte võimatu. See kas tekib või ei teki. Möödunud laupäeval Tormas tekkis.
4. august 2009
