Majandussurutise ajal oleme meediast palju kuulnud-näinud lugusid finantsprobleemide hammasrataste vahele jäänud inimestest, kes töö kaotamise või sissetuleku olulise vähenemise tõttu raskustes siplevad, et võetud laenukohustusi täita. Lood on kurvad ja vastutus lasub siin kindlasti mõlemal poolel— nii pankadel, kes buumiaastatel tänasest soodsamatel tingimustel laene pakkusid, kui tarbijatel, kes korralikult läbi mõtlemata võtsid endale üle jõu käivaid laenukohustusi, et aina kiiremini aina ambitsioonikamaid unistusi täita. Tänaseks on olukord tublisti muutunud – pangad pole enam nii varmad raha pakkuma ja inimesed mõtlevad ehk rohkem kui korra, enne kui käe suuremate laenusummade järele sirutavad.
Masu on hädalisi loonud
Ehkki meedia vahendusel on viimastel aastatel jäänud mulje, nagu oleks pangakohustuste täitmisel hätta jäänuid väga palju, on Swedbank’i Eraisikute Rahaasjade Teabekeskuse poolt läbi viidud uurimuse kohaselt tegelikult viimastel aastatel finantsteenustega seotud probleeme kogenud siiski vähem kui 10 protsenti inimestest.
Samas tuleb tunnistada, et enamasti on probleemid seotud majandussurutisest tuleneva töötuse või sissetuleku vähenemisega, millega on kokku puutunud paljud viimastel aastatel raskusi kogenud inimestest. Enam kui kolmandik probleemidest olid seotud laenude tagasimaksmisega, 27 protsenti aga hoiuste või fondide jäikade lepingutingimustega.
Paremad teadmised aitavad vastu võtta turvalisi otsuseid
Kui analüüsida, mis tavalise pangateenuste tarbija raskustesse viib, on vastus tegelikult üsna lihtne: inimeste teadlikkus finantsteenuste olemusest on madal ja pankadega sõlmitavad lepingud keerulised. Kui sissetulekud vähenevad või inimene jääb tööta, muutuvad lepingupunktid, mis enne probleemiks ei olnud, raskusi ja meelehärmi tekitavateks.
Kõige lihtsamaks näiteks võiks siinkohal olla laenu maksepuhkus – paljud inimesed vajavad seda ainult siis, kui sissetulek on vähenenud. Paljusid tabab sel hetkel aga ebameeldiva üllatusena tõsiasi, et maksepuhkus tähendab vaid puhkust laenu põhiosa maksetest – intresse tuleb enamasti edasi tasuda. Samuti võib häiriv olla teadmine, et kolmandast sambast ei saa kogutud raha ilma lisakuludeta välja võtta. Selliseid näiteid võiks tuua palju.
Ehkki äsjase uurimuse kohaselt loeb 73 protsenti inimestest lepingu enne allkirjastamist hoolikalt läbi, tunnistavad pooled, et lepingutes on osi, mis jäävad neile arusaamatuiks ning mille mõistmiseks vajataks panga nõu ja tuge. Iga kolmas tarbija vajaks panga abi, et teada saada, kas ja kuidas sõlmitavat lepingut ennetähtaegselt lõpetada või lepingutingimusi muuta. Nõu vajatakse ka selleks, et arvutada välja lepinguga seonduvad tulud-kulud. Kolmandiku inimeste arvates pakub pank ise omapoolset tuge, et klient enne allkirja andmist lepinguga kaasnevaid õigusi ja kohustusi mõistaks, ent tervelt 59 protsenti inimestest leiab, et pangad on valmis abistama küll, aga ainult juhul, kui klient ise abi küsib. Aga mis siis, kui klient ei oska küsida? Seega tuleks pankadel oma klientide harimisel ja õpetamisel veel aktiivsem olla. Lõpuks on mitte ainult kliendi, vaid ka finantsteenuse pakkuja ehk panga huvides, et klient annaks endale aru, mis sorti kohustuse ta endale võtab ja mida selle täitmine tähendab.
Eeltöö jääb nõrgaks
Murettekitav on seegi, et ehkki lepingud loetakse pangakontoris enamasti enne allkirjastamist läbi – neid alati mõistmata, nagu selgus –, on vaid veidi enam kui pooled inimesed valmis enne lepingu sõlmimist uurima, mis tingimustel pakuvad sama teenust teised pangad või millised kulud lepinguga kaasnevad. See näitab, et inimesed usaldavad panku, teavad võimaluste mitmekesisusest vähe või on lihtsalt liiga laisad, et lisainfot otsida.
Kõige vähem teevad enne finantsteenuste lepingute sõlmimist eeltööd põhiharidusega inimesed, enam kesk- ja kõige rohkem kõrgharidusega inimesed. Lepingu kulude-tulude arvutamiseks on teistest enam valmis kõrgema sissetulekuga inimesed, kes otsivad enne otsuse langetamist rohkem ka võrdlevaid pakkumisi teistest pankadest.
See näitab, et enim haavatavad on paraku just need inimesed, kes tegelikult kõige hoolikamalt uurima peaksid, millele alla kirjutavad, et vältida raskustesse sattumist.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et tööd peaksid tegema nii tarbija kui pank. Viimane peaks olema tänasest aktiivsem ja võtma osa kliendi harimisest enda peale. Inimesed ei tohiks aga kindlasti suhtuda finantsteenuste lepingutesse kergekäeliselt ega usaldada pimesi teenusepakkujat. Nõudlik ja teadlik tarbija on kasulik nii iseendale kui mistahes sektorile, kaasa arvatud pangad.
i
PIRET SUITSU, Swedbank’i Eraisikute Rahaasjade Teabekeskuse juht
